prejudice

it seems that everything that i say or do has a bad affect on the things i want to be. do i think ahead? yes. i don't know. maybe not.
maybe that's why things go bad for me and everybody else and people think of me bad things, that i'm so stupid. that i don't think how things should be, that i'm naive.
what can i change? can i change myself? should i change myself? should i think more ahead when planning to do something? so many questions.
or should i live my life as it is and take the most out of it. what is good and what is wrong?
maybe people know who i am and what i do and how i think. maybe they should take me as i am. maybe they shouldn't find faults with me and things i do or say.

this seems to be making me sad.

Sunday 29th

i'm sorry for distracting you from the title of the post. today it's not the 29th, it's the 30th. but the point is something different. and i let you think about that in your quality time.
i got so much energy today from fresh air. i did spend almost the whole day @ mäksa doing some works around there. we got some more firewood for the new year. the work will go on for some other time because there's more to do.
but the point is that i got so much energy for the forthcoming week. after having 2 straight nights full of parties i needed some fresh air. some time outside. so i got my car running and took the road to the garden of silent life. it's been always something special there. and it will stay like that.

Oh, my dear
I can almost hear you say
Oh, you only have to wait another day

citizenship rights

if it comes then all together then it's together.
i got some feedback for one of my recent works i wrote about citizenship rights. and only because it was really good written, i allow you guys to read it. but don't use it for getting something for yourself.
link

the essay is in estonian.

breakfest at 80 000 ft.

i have to be thankful for the people around me, my dear best friends, family and people i love. i do appreciate and try to be thankful for everything that i have. and i am. i'm happy about all the things that happen to me every day, is it bad or good - this is my life. and i'm grateful for everything. even if i don't express it that much but you should know that deep inside i'm thankful for the times that i can be with you.
i'm really happy about the fact that you can see me through, understand my feelings. i'm not that emotional person and don't show this out and i'm doing my best to improve.
breakfest at 80 000 ft. is like having the most happiest moment of your life. there's not only one of those moments, there is like a series of ticks that flash in your life. this is like a New York moment when you realize that everything is up in emotions and you feel so light and the sun and smile and so on and on and this actually feels that time stands on this very moment. i really don't know that this is caused by but mostly you can feel it in yourself. for me it is sometimes when i listen to a really happy tune and then there's this beautiful sunshine and deep inside you know that nothing actually doesn't matter - because there's you and the moment. this is what it feels to have a breakfest up in the sky. do you know what i mean by that?

but for the most important - i love the way you shine. and i love the way that shine reflects on me.

ugly people

i can't believe that there are out some people who can do this. of course there are and they're everywhere but when this happens i guess everybody asks "why me?". somebody has rammed my car in front of my house, at some point of day, yesterday. this sucks. really. because the damage is several thousands. it's not really big dent but it's very visible and ugly. and i have to repair it otherwise the door will start getting some corrosion.
but if i don't find that man who did this then i have to pay for that. ant that's what really sucks. i have to pay for something that i didn't cause. aargh. why don't these people tell the truth because they actually don't have to pay - their insurance will cover it. or they can par for it too. but it's simple as telling the truth and taking the responsibility. if you have done something wrong then face the consequences. it's that simple.

the garden of life

i got one more experience today from a meeting. it's about how first impression can tell you so much of that person. when you meet a person first time and when this is something official then it is a common sense that people shake their hands to greet each other. this is respect. and from that part you get your most impression about that person. and right away she gave me her jelly-soft hand to shake, i was like... ouh. all i could do was to smile. my aunt told me once i was a small kid that this is very important and you have to shake your hand like a man. okay, she was a woman and it doesn't have to be powerful but this hand was too jelly. it was awful. and this means that she doesn't have much respect in me and that i can't trust her. and this is sad. i feel sorry for her being like that.

there are the small things that make the whole thing perfect (close to perfection). once you get those small things, you can add them together and you get something compiled. some parts are the best ones, and of course there will be something bad too. because there is nothing good without the bad.
and there are these small things that make you smile. that make the day happen. it might be just the morning shower, the last cookie you have left from the best jar of cookies ever, it's the "thank you" from your boss, it's the one minute you get to see that person. and that's enough. there's nothing more you'll need from the day. that' it! just one smile. and it brings the smile, happiness and more strength than you need for the day. and these small things can make people happy. wouldn't it be the best way to live your life when you have this moment every day. every day. and you don't need anything more. can you do that?

I'm coming from the same place I'm still running from,
but even sitting in the garden one can still get stung.

...on us all

I won't stop here
I won't be still until the sun sets
On us all..

It's been a busy, emotional and a true moment weekend. True moment sounds actually really nice and that's really what it is.
at one point i realized how one song can make you feel in that particular moment. and i can only imagine how it would make me feel, what emotions it would bring into me when i would be in a different place, on the do-not-know-what-date. i surprised even myself and that actually scared me. it's just that i don't know how it happens, how it comes to me. i can only hope that time tells me how everything works. how does my life work?
this weekends expression - laissez-faire. and that's in a good way. we can't predict things but we can give them advice which way they should go. that's some how letting things go as they want to be. some-how you don't have any worries how it will end but still you can be sure that this is real and that this feels so good. no promises will be made, nobody is pushing you from behind. you can only enjoy the the road to there. and that's the main thing - to enjoy what will come.
in some way it's like cooking the way you don't taste the food while making it. you will get the surprise how it will be in the end, too salty or too spicy. you can add the flavoring as you wish it would be, but it's still a surprise in the end when it's ready. and once it gets ready - you can enjoy it even more besides making it (, or not). depends on what are your expectations. and i'm sure that we won't be disappointed. (wise men have spoken that everything is good for something.)

I want to thank you,

For making me
A little more sure
A little more wise
And courageous.

elutarkus

Kui sa kellegagi kohtud, pea meeles, et see kohtumine on püha. Sellisena, nagu näed teda, näed ka ennast. Nii, nagu kohtled teda, kohtled ka ennast. Seda, mida mõtled temast, mõtled ka endast. Ära seda unusta, sest läbi tema võid sa ennast nii leida kui ka kaotada.
Tõsi. See kehtib tegelikult igasuguse kohtlemise kohta, mitte ainult armastusest teise inimese vastu. Kõik mida sa teed, tuleb sinu juurde ringiga tagasi, olgu see hea või halb. Mul on nii meeles ja vist ei lähe mitte kunagi meelest see hetk, kui lugesin Becca 'lt saadud kirja, kus ta ütles minu kohta järgneva tsitaadi: "..To be nice to people only because that's who you truly are and not because you expect something back..". Mulle nii meeldis see siis, see läks nii hinge. See on ka tegelikult nii moodi, kuigi see ehk esmapilgul nii ei tundu. Aga tema öeldu läheb kokku sellega, mis alguses kirjutasin. Ma ei tee inimestele head, ei ole neile sellepärast hea sõber ja hooliv, et ma tahaksin seda vastu saada. Ei, ma ei oota seda. Ma sisimas tean, et kõik mis teen teistele, tuleb hiljem minu juurde tagasi. Kui ma teen midagi sõbra heaks, siis ma tean et ta heastab selle heateo. Kas otse tema ise või siis keegi teine aitab mind samamoodi. See tundub isegi natukene selfish, aga tõsi.
Mul on nii meeles need vestlused Beccaga, kes oli põhimõtteliselt esimene inimene, kes mind avas niimoodi, kes ütles mulle kes ma tegelikult olen. Mul on hea meel, et ta sai selle võimaluse mind tunda ja seda ka minuga jagada. Ma soovin, et ma ise oleksin samasugune inimene nende inimeste vastu, kes minuga koos on, keda mina tunnen. Kui ma teen kellegile midagi halba, siis öelge seda mulle. Öelge kui olen ülekohtune või kui ma olen loll olnud ja ei tea kuidas peaks käituma. Siis ma õpin, sest terve elu ongi üks kooliaeg, mil me õpime end tundma.

Ja ma tean, et ma ise saan ennast muuta. Teie kallid kaasmaalased saate mind suunata ja selle õige tee kätte näidata. Esimesed sammud pea ikkagi mina astuma ja seda ma olen üritanud teha.
Olete mulle kõik väga kallid ja lähedased. Ma ei taha olla kellegile meelejärgi ja teeselda inimest, kes ma võiksin olla. Olen see kes olen ja võtke mind nii nagu olen. Kui soovite...

appi!!

Ma ei ole sellist loogikat ja suhtumist veel näinud. Ja ammugi mitte poleks ma seda oodanud juristidelt. Kui ma saadan kellegile kirja või mingisuguse info mingi asja kohta ja kui ma panen kirja lõppu ka veel teksti, et jään ootama vastukaja antud teksti kohta, siis iga normaalne inimene eeldab, et sellele kirjale tuleb ka vastus ja kommentaar, nii nagu on palutud. Aga kui ma saan järelpärimise peale vastuseks, et vaikimine tähendab seda, et ei ole huvitatud antud teemast ja ei ole midagi kommenteerida üldse, siis no andke andeks, kas ma olen mingi kõigeteadja shamaan. Kust kuradi perseaugust ma peaksin teadma, et ta selle kirja üldse kätte on saanud. Selle pärast ma ju teengi järelpärimise et olla kindel kas see info on temani jõudnud, mitte et ta teab et mina peaksin sellist asja eeldama. No kust otsast ma peaksin seda eeldama. Kes üldse peaks? No ikka jama küll. Ja ise on veel jurist, peaks teadma mis tähendab kommunikatsioon.
Kurat ma ütlen, ma täiega nülin selliseid inimesi, kes on kõigist kõige paremad ja teadjamad ja seda sulle veel nina alla hõõruma hakkavad. Sellist klienti polegi meile üldse vaja.
Võibolla ma teen sääsest elevandi praegu, aga mina eeldan, et inimeste vahel on kommunikatsioon ja seda tuleb kasutada. Me ei saa midagi jätta eelduste kohaseks.

the beginning of something new

i wish you all beautiful and sunny spring time. because today the spring officially started although it's -3 degrees outside it's still beautiful sunshine out there.
i have never understood the dates when some sort of spring or winter start because always they are so incorrect with the weather itself. or does it have anything to do with the weather at all? because every time when spring starts, theres so much snow, it's cold and it's not spring at all. well the birds are singing but sometimes they start already in february and that's definitely wintertime. or is it with us estonians like that the reality and unreality does not be quite the same?
maybe that's it. but then we are special.

do i like snowman?

Some say that he is the one who invented the beer. And that his arms are glowing in the dark. All we know is that he's called the Snowman.
And he is back. All the spring we have been waiting for is fading away, again. Yet one day in the beginning of march was so beautiful and warm and made me feel that spring is coming closer. And then the feeling got lost, again. Since then it has been windy, snowing or raining and cold. Well, not really cold, like in winter. But cold for a spring. We all know that the snow goes away late march or even april but this winter we didn't get any snow at all, so there's nothing to melt. and now, when it's time for the birds to sing happily and all the girls start dressing in miniskirts - that's what should have started already. But no.. the nature tricks us again. And there's the snow!
aargh.. i hate it. i want normal weather. i'm glad that i can have it at least for some days in the beginning of april in Frankfurt but that time seems to be so far away. anyway, there's something to long for. and then maybe the spring comes to our yard too. hope will leave us last.
the day started well, except the snowing thing. we had a small briefing with one of our clients and with many other clients of that client (everybody is a client to somebody). and everything was really nice except (again i'm complaining) we didn't get any wine. seems funny and nonsense actually because that's not what i was waiting for, but Kalle said that it's the main thing why we should go there. of course he was making fun of it. but the breakfest was good, Peeter Marvet spoke very eagerly about the things that he does in design and ads. so i have one more experience and new person to know in this field.
but the moral from all the story above is - i don't like the snow anymore. ask that question again in october. and maybe the answer will be the opposite.

las jääb kõlama hääl

tahaks olla, lihtsalt. kuskil eemal. paneb isegi end imestama, et miks ma selliseid olukordi üldse ei armasta. peaks ju armastama ennast, kõike mida teed ja kõike mida sa oled. hetkel tahaks lihtsalt aja seisma jätta. aga ei saa, sest nii lihtsalt ei saa. homme on uus päev, parem. kindlasti parem, seda ma tean juba praegu. ja võikski juba homme olla.

and there's always the moment when you smile. that lights up my soul.

curves

Nüüd siis on kindel minek Frankfurti 4.aprill. mõte seda teha oli juba väga pikka aega, thomas vist ei mäletagi enam seda aega kui ma esimest korda seda lubasin teha. nüüd siis alles...
reis ei tule pikk, nädalavahetus kõigest. aga kuna ma juhuslikult mõtlesin, et praegu oleks hea võimalus seda teha, siis ostsin piletid ära ja korras. muidu veel hakkan kõhklema ka. pealegi on piletid ikka suhteliselt odavad, kuigi ma ei ostnud õigel ajal, mil oleks veel vähem pidanud maksma.
rohkem ei ole midagi kommenteerida.

weekend part.2

Tulles rongiga tagasi Tartusse, sain ma ühtteist aega mõelda. viimase 12 tunni jooksul juhtunud asjade üle. üldiselt. pani mõtlema. tõsiselt.

Õhtuks oli plaan poistega kokku saada ja võtta korralikud pitsid. ma ei teadnudki otseselt mis plaan oli või kus, hiljem selgus, et vaido ja riinuke co. pidi meid võõrustama. ennem sai poest läbi käidud, autod kodumajade ette viidud ja viinad külma pandud.
kõik algas väga hästi. olen alati tundnud uhkust oma sõprade üle ja tihti pidanud kahetsema teatud tegusid ja aegu, mis on paratamatult jätnud jälje meie sõprusesse. samas alati on see kõik sama kiirelt ka teatud mõttes unustatud asjaks muutunud, mida mäletatakse ainult positiivselt. on ju keegi tark öelnud ka kuldsed sõnad - kõik halb on siiski millekski hea. täiesti tõsi. halba kogedes me näeme, mis on tegelikult hea, mida me tegelikult valesti või halvasti oleme teinud - see õpetab.
olles võtnud tõsiselt kiired pitsid valget jooki, vaielnud rehvi suuruste ja mõttekuse üle ning leidnud end ühel hetkel olukorrast, mida edasi teha õhtul, siis andsid tüdrukud oma käitumisega eeskuju. tundus nagu oleks neil algul olnud plaan üksinda minna edasi klubisse salaja rihanna (oli vist nii õigesti kirjutatud, ahha vahet pole ka tegelt) soojenduspeole. ega siis meie poisid ka alla jääda saanud ja õhtu otsa viinapitsi taga veeta ei olnud just kõige mõistlikum plaan. ja kuna me olime suhteliselt härga ja tantsulusti täis, siis sai kiirelt võetud vastu otsus sarnaselt tüdrukutega. ja nii läksimegi kõik koos ilusti, tahaks isegi kirjutada et käsikäes, klubisse tallinn.
mulle lausa tundub hirmkartvalt ilusad need olukorrad, kus mitte miski ei lähe nii, nagu sa oskaksid arvata. ma arvan et ei ole olemas ühtegi hetke inimesel, kus ta ei mõtleks, et "see ei ole lihtsalt võimalik ja nii ei saa see minuga juhtuda." nii tahaks siin kohal öelda Oliveriga koos kuldsed sõnad, et elu ongi tegelt lill ja me ei tohiks tunda mitte midagi halba seda niimoodi öeldes. kuid igaüks tehku omad järeldused siinkohal, ja ka eriti mind tundes ja teades. ja ma võin teile kinnitada, et te kõik eksite, sest te keegi ei tunne mind. te lihtsalt arvate seda. loodetavasti oma surivoodil ma saan teile öelda selle tõe lõpuks välja, et jah, kõik mida ma olen teinud või olnud, see olengi mina ja ma loodan et te mõistate mind. ja mitte hukka. sest mina seda ei tee.
järjekordselt on käes see hetk, mil ma pean tõdema asjaolu, et kogu elu on täis irooniat (minu puhul noh, ) ja äratuntavalt ettenägelik sündmuste ahel. ma poleks ealeski arvanud, et need silmad võiksid avada mind olla kui päike kes avab lillel õied.
ja millegipärast on mul tunne, et elu ongi lill. sa tärkad viljakast mullast, sirgud, kasvad ja õpid püüdlema oma päikese poole, kuni ta sinu silmad avab ning millele järgneb kõige säravam aeg sinu elus. ja kui saabub närtsimise aeg, siis sa tead, et kõik mida oled teinud on siin mõttega ja täis väärtust, iga sekund.
mõned meist on nagu tulbid, kes iga kevad ärkavad uuesti, et kogeda seda kõike ilusat uuesti ja uuesti. teised on jälle rukkililled, kes säravad ka siis, kui päike nende poole enam ei paista, kaunistades hoopis nende austajate elu. neil kõigil on ühine päike. ja see päike on soe ja hooliv.

ma olen leidnud teatava rahu enda sees. jälle uuesti. kas see kord on jäädavalt?

ja mulle meeldib veel kõigele lisaks minu quality time. see on lihtsalt see, mis annab jõudu ja lootust ja annab vastuseid tekkinud küsimustele. ma tean et ma ei ole siin elus kahetsenud mite midagi. ma ei saakski. ma olen ju käitunud nii nagu olen. ma olen selline inimene nagu olen. võtke mind siis ka nii nagu olen.

weekend part.1

17:55 Nädalavahetuse esimene ametlik osa toimus Tallinnas, erinevates paikades põimituna mitmetest emotsioonidest, sündmustest ning inimestest. Alguse sai kõik vaikselt bussi alumise korruse vahekäigu poolsest istekohast, kus erinevatest muusikapaladest ajendatuna läks maailm rännakule. mõtlesin eeloleva õhtu peale, mida kindlasti ja kuidas võiks teha ning kas olen rahul sellega, mida õhtu võiks tuua. Leidsin, et rahul olen igal juhul, isegi kui aega jääb väheks kõikide asjadega tegelemiseks ning paratamatult tuleks teha mingi valik. Viimasel ajal on neid palju tehtud ja sõna valik ei meeldi mulle eriti praegusel hetkel. Tahan, et asjad läheksid nii, nagu nad on juba ette seatud. aga selle mõistmine on keerulisem.
21:43. Sätime Oliveriga end minema kontserdile, mida olen juba viimased 2 päeva pingsalt oodanud. Tundub nagu jääksime hiljaks, sest uksed pidavat avama juba kell 8 ja meie oleme veel kuskil kalamaja rägastikus. võtame takso, mis viib meid kiirelt Kumu'sse. Sees on tunda ärevust, kas oleme juba paljust ilma jäänud, mida kontsert anda võiks ... emotsioonid olid lakke kruvitud. sisse jõudes avastasime, et meie saabumine oli täpselt ajastatud, sest esimene soojendusgrupp, kelleks olid sooäär, sibul ja saaremets (lühendatud SSS), pidid alustama alles kell 10. ursula rucker pidavat alles kesköösel lavale rahva ette tulema. võtsime kiired dringid, ruttasime suurde saali ja jäime pingsalt ootama, mida meid ees ootab.
00:47. Leidsime, et peame tagasi linna minema ning jätma kontserdi pooleli. mitte et ta halb oleks olnud, vaid mina olin saanud oma elamuse kätte (parimad laulud olid juba esitatud) ja Oliver ei saanud hästi tema mõttest ja lauluideedest hästi aru. tema ei olnud selles ka süüdi, lihtsalt.
edasi läks pidu vanalinnas, kus inimesed ootasid meid juba ees drinkide ja tequila shotidega. kella 4 ajal jõudsime turvaliselt tagasi kalamaja kodusesse hoovi ning pärast tunni ajalist meestejuttu reklaamindusest ja naistest, otsustasime selle öö lõpetada ning jääda ootama päikesetõusu. ja see algas sealt, kust pooleli jäi. päev oli uus, aga sama käekiri. tegime Oliveriga kahed viinakoksid, rääkisime, jällegi naistest ja elust ja leidsime, et elu on lill. sellest sai meie moto, vähemalt mõneks ajaks. eks ta ole juba varem ka olnud, kuid lihtsalt me ei teadnud seda. nüüd siis ütlesime valjult välja.
lõunasöök kreeka päraselt Pillega pani tallinnale punkti.

more new work

who would have thought about that i get more work to do than i expected. and this is a surprise for my boss too. the reason is that one of the workers is leaving and all the work that she did will come to me now. i guess i have to ask more pay for this.
and she has now a maximum time of month to teach me everything about the work. fun :)

uus tallinn

Homme saab olema pealinna päev. peale tööd tuleb ette võtta väike kontsertreis Kumu'sse, kus esineb õhtul Ursula Rucker koos mitmete eesti muusikute ja kellegi välismaalasega. kuna plaan oli minna tallinna messile, siis tuli ka leida tegevust ja mul on hea meel, et sai spontaanselt lahti tehtud piletilevi lehekülg, kus kirjas suurelt ja punaselt kõik uhked kontserdid. kahju muidugi, et Koop samal ajal Rock Cafes esineb ja veel odavama piletiga. aga arvestades asjaolu, et Rucker käib eestimaa mulla pääl harvemini kui Koop kes on seda juba 2 korda teinud, siis langes kaalukauss esimese kasuks. Küll see Koop veel siia tuleb, kunagi.

Homme siis võõrustab mind vana hea sõber Oliver, kes lubas mulle, et ööbimiskohaks saab olema "men only apartment". mida see tähendama peaks täpsemalt, seda saab homme teadma ja tundma.
ja kuidas kontsertelamused kulgevad, sellest juba ehk laupäevasel päeval, kui mitte päev hiljem puhanuna.
tänaseks aga aitab töö tegemisest, saigi natukene üle aja mindud ja marss ära siit kontorist, värsket õhku hingama.

tervitused kõigile fotohuvilistele.

mula?

ma ei oskagi nüüd kommenteerida fakti, miks ma seda mula ja teksti siia kirjutan. kunagi sai seda tehtud, ühes teises kohas, teisel ajal, hoopis inglise keeles ja andmaks teada oma väljaspool eestiti viibivatele sõpradele, millega ma igapäevaselt hakkama saan ja mida muidu tunnen. nendest inimestest on alles jäänud üks. ja vahepeal hakkasin uuesti eesti keeles lugema, sest teine parim sõber saab ka eesti keelest ja veel paremini (vist?) aru.
igal juhul ei mõtle ma praegu konkreetset põhjust välja, miks ma siia kirjutan. kas see on minu enda väljendamise ja tühjendamise koht, või kuskil sisimas on olemas see lootuse säde, et ka keegi võõras seda leob ja vaikselt toa nurgas itsitam või nutab (et noh kui loll mõni inimene ikka on). aga ma ei teagi. igal juhul ma jätkan seda asja ja üritan ka vahel veidi tõsisemaid mõtteid kirja panna ja kui ka midagi olulist märkan igapäeva elus.
nii nagu see naljakas juhtum usast, kus ühe tüübi tüdruksõber ühel päeval otsustas, et tema enam vetsust välja ei tule ja lubas seda teha iga päev järgmisel päeval. ja nii juba 2 aastat. ja nüüd siis viskas poisil kopsu üle südame ja ta helistas politseisse, kus teda vist esimese hooga välja naerdi. imelik jah, eriti kui veel tsikki kangiga poti küljest lahti tõmmati. kas 2aastat järjest istumist kuidagi inimese füüsilisele ei mõju? paneb mind esimese asjana mõtlema aga siiski asjaolu, et kuidas saab sellist asja üldse juhtuda. kuigi ameerikas võib kõike juhtuda. siiski, inimesi on ikka päris igasuguseid ja vahel ikka imestad, et kuidas nii saab maailm toimida. aga saab ja toimib.

new hope

i wish it would get more warmer, i long for the summer but first comes the spring. that's comfy too.
i want to go to summer house, breathe the fresh air and listen to the sounds of nature. this is the place where i can get some strenght.

soon the time comes.
hope stays and lasts.

new gallery site

new pictures made by me or by anybody else about me - you can find from a new website named like this:
http://eugen.ifastnet.com/

from time to time i will update it with new images and delete old ones. so if you have any problems or questions, just ask (sven [at] momo.ee)

uus vana

päev, mil ülemused läksid ära päälinna jättes meid Anupiga kahekesi kontorisse logelema, on jõudmas nüüd lõpusirgele. hakkan ka vaikselt asju kokku pakkima.
päev, mil saatsin rekordarve kirju välja uutele kontaktidele, kuid positiivseid kirjeid ole vastu saanud. osade puhul tundus, et mängib olulist rolli hetkel käimasolev turunduskonverents, aga eks näis. natukene tuleb anda aega, küll nad ka vastavad. ja kui ei iitsatagi, siis kirjutan uuesti. imelik muidugi, et isegi negatiivse emotsiooni puhul ei näidata seda välja, vaid lihtsalt eiratakse. see aga ei ole eriti aus, ega objektiivne. aga mis ongi?

uus täna

jäädes hiljaks loengusse umbes pool tundi, kuna lõuna vana hea sõbra Siimuga oli kestnud meeldivalt kauem, lõin lahti arvuti kaane ja lugesin tänaseid uudiseid. pidin kohe peaaegu toolilt maha kukkuma ja ei saagi aru, mis toimub.
2 olulist muudatust, mida tallinn tahab teha ja mida minu mõistus ei taha kuidagi normaalseks mõtteviisiks pidada. et siis keelustame viina juba alates 20 eluaastast ja piirame autoga liiklemise sõidukiiruse 50lt 40ne peale. et kus siin see arukus ja mõistlikkus on? ok, ma saan aru nendest põhjustest, mida nendega tahetakse saavutada, aga samas on see sama hea kui ristata eesel ja ahv - tulemus on ikka eesel - loll nagu saabas.
kusjuures täiesti jaburalt oli lähenetud selle sõidukiiruse alandamise temaatikale. tsiteerin: «Tänane praktika linnas on ju see, et kus on lubatud 50 km/h, sõidetakse 70-ga, kus on lubatud 30, sõidetakse 50-ga. Nii et kui kiirus on 40 km/h, siis loodetavasti üle 60 ei sõideta. Ja šanss ellu jääda 60 kilomeetrise tunnikiirusega sõiduautoga kokku põrgates on ilmselt suurem kui 70 km/h juures,» esiteks, kas neid liiklusõnnetusi, mis lõppevad surmaga, on tallinnas nii palju, et see oluliselt väheneks kui inimesed sõidavad 10km aeglasemalt. teiseks, ka 60ga võib sõita end surnud, isegi 40ga võib ajada inimese alla sebra peal ja ikka saab surma. kolmandaks, miks me siis juba 30 peale ei alanda või keelustaks äkki kesklinnas üldse selle sõitmise ära. paneme ainult bussid liiklema.
ma tahaks vaadata selle mehe aju mahtu, kes sellise idee ja loogika peale tuli. põhus, et palju inimesi saab surma ja kiiresti sõidavad, saab ja tuleks hoopis teistmoodi lahendada, mitte eeldades, et kõik käituvad nagunii ühte moodi ja eeldame et nad hakkavadki edaspidi samamoodi käituma. see on umbes sama hea, et kui viina kangus on 40 voli, siis vähendades purjus inimeste arvu, me vähendame seda 20 peale ja eeldame et nad joovad sama koguse mis varem. aga ei joo ju. et samasse olekusse saada, mis 40st viina juua, siis kulub selleks ju 2 pudelit nüüd ja tulemus on ikka sama.
ajuvaba täiesti ja närvi ajab selline lollus.
ja mis puudutab alates 20st eluaastast alkoholi ostmise iga kehtestamast - veel jaburam. kas see takistab 18 aastastel alkoholi endale hankimast. ma olen mõnda aega olnud usas, kus selline süsteem toimib alates 21. eluaastast ja ma nägin kuidas see asi ei toimi ja mitte mingit kasu sellest tegelt ei ole - noored ostavad ikkagi, kasvõi läbi sõprade. nii nagu praegu on olukord, kus 16 aastastele ostavad need, kes on 18 või vanemad veidi. probleemi lahendamiseks tuleks läheneda asjale hoopis teisest küljest, mitte piiritledes seda uue piirina. pange kasvõi politseinikud alkoholi müüma, mis kehtestaks suurema kontrolli alkoholi müümise kohta.

uued vaated

elu on täis üllatusi. lausa musta huumorina tundub kuidas mõned asjad kokku langevad ja ühel hetkel elu täiesti pahupidi pööravad. ja seda nii heas kui halvas mõttes. kuidas kellegile. elu on lihtsalt selline, täis üllatusi ja ootamatuid hetki. mõnel hetkel ei oskagi enam midagi tunda - kas naerda või nutta. võib ka mõlemat koos. või siis eraldi samaaegselt.
minu uus töökoht on pakkunud mulle 2 sisukat uut päeva. umbes nii ma seda ette olengi kujutanud, et hommikul kell 9 tööle, lõuna kuni tund aega ja siis 5st koju jälle. selline kontorisroti tööaeg. aga tegu pole siiski kontoriroti tööga, kuigi osaliselt ikkagi kontoris.

ma olen suhteliselt ära hirmutatud praegusel hetkel ja tegelikult ei ole mitte midagi kindlat siin minu töös. ma ei tea ju kuidas sellega minema hakkab, kui edukaks ma saan, kas ma täidan oma tööandja soove jne. küsimusi on palju. kõik vastused tulevad aega mööda. minu teha on see, kas need on head või halvad. ja teatud mõttes jääb saladuslikuks see pool, mil tööandja sind maapeale toob ja samaaegselt eemale tõukab.

uus katse

mõni aeg tagasi sai tehtud algust uue blogiga. vana läks viimsele teekonnale (tegelikult on mul arvutis, aga tundmatul kujul) ja uuega alguse tegemine takerdus. peamiselt ikkagi laiskuse taha ja ehk ka soovimatuse-midagi-öelda taha.
nüüd siis uus proov. kas nüüd läheb see käima. esimesed postitused on kindlasti aktiivsed, aga murdepunkt võiks olla seal 10 ringis. kui juba sellest rohkem, küllap siis jäängi kirjutama.
ahjaa, ajaline piirang võiks ka olla - ütleme et kuu aja jooksul.

elame - näeme.