
kui siis juba. eks ole. kui meeled lähevad valla, siis ei saa end tagasi hoida. siis tuleb välja öelda kõik mis kannatab ja vajab välja tulemist.
tundub et sellest pealkirjast võiks saada äkki mingi eneseaitamise ja leidmise (miks mitte ka parandamise) õpiku pealkiri. et mille all saab end avada, endast välja lasta ja endast märku anda. noh mitte nii avalikult kuivõrd lihtsalt siin antud kontekstis.
ahjaa mis veel meelde tuli, et kui keegi leidis end puudutatuna eelmisest või siis nüüd sellest tekstist, siis mõelge mis teid häiris ja mille üle te tahate vaielda või mida mulle ette heita. ehk on veel mingeid asju, mis teile minu juures ei meeldi ja siis saate end puistata ja mulle lihtsalt hea meelt valmistada. oleneb ehk isiksuse tüüpidest kui tõsiselt ma seda võtan. võiksite järeldada seda jällegi eelmisest tekstist. (ehk jäi natukene arusaamatuks).
ühesõnaga tahtsin ma praegu tunda rõõmu enda üle. vahel üllatan ehk end isegi, teatud mõttes. tegelt ei tahaks öelda et üllatan vaid pigem et olen inimlikum, mõistvam. viimasel ajal on mulle palju öeldud, et olen väga mõistlik ja arusaaja inimene. ehk tulebki see sellest, et ma olen realist. võibolla ka mitte. ma üritan lihtsalt mõista asju nii nagu nad on, nii nagu nad on teistele paremad ja kuidas nad mind mõjutavad või mitte. mõnede asjade pärast ei ole ju mõttet lausa end hakata piinama. mõni asi on nii elementaarne, tahaks vist jälle öelda realistlik, aga selle teises tähenduses. mitte kui reaalne vaid pigem kui eluline. jällegi see, et igast pisiasjast ei saa teha elevanti kohe ja tekitada traagikat.
ma arvan, et ma muidu sain ikka õigesti aru, mida selle arusaaja inimese all mõistetakse. kas on see võimalik et äkki aastatega on kogenud elutarkust ja kogemust ja ma vaatan elule veidi teise pilguga. ei taha hakata kiitma end, kuid ma usun et mõnedki teised minuga sarnased inimesed on sellised. nad ei oleks ju muidu sarnased. aga näiteks mõned minu sõbrad on samamoodi sellised arusaajad inimesed. ehk ongi see selles, et sarnased hoiavad kokku?
teine asi mis mind tegelikult häirib on see, et minust ei saada aru. mul äärmiselt kahju et te kes te ei oska end panna minu nahka ja mõista mind see läbi. te ei suuda vaadata elu või mingit situatsiooni või kogemust läbi minu silmade. miks ma seda mõtlen on see, et inimesed ei taha mõista ja arusaada. ma usun et ma ei räägi asjadest ja probleemidest niivõrd halvasti ja segaselt et midagi selgusetuks jääks. ma usun et ma tean millest ma mõtlen ja mida ma tunnen. eks kindlasti on raske oma arvamust edasi anda selliselt teistele, et see ei muutuks. või on äkki asi selles, et inimesed ei taha aru saada? võibolla nad ei tahagi midagi mõista, mingit asja millest nad ei taha arusaada. nad kardavad võibolla see läbi tõele vastu vaadata.
oma varasemates "eludes" - nimetan neid oma suheteks - olen tundnud väga erinevaid inimesi ja ka iseloomusid. minu arusaam sellest üldiselt on mul olemas, juba välja kujunenud. naljakas on mõelda, et kui keegi ütleb su kohta naistemees ja esmapilgul mõtleb jumal teab mida kokku, alustades loomulikult sellest kõige räpasemast. see inimene, kes minust nii arvas või siiamaani ehk arvab, eksib rängalt. eksib seeläbi et ta ei tunne mind. ja inimest ei saa iseloomustada, kui ei tunne teda. teatud kuvandite läbi ei saa otsustada inimese elu üle, kes ta on ja mida ta teeb.
suhted on sellised asjad, mis peavad olema. kui sa tahad endale õnnelikku abielu, leida just see õige, kellega koos olla kuni elu lõpuni ja iga päev, luua pere, siis sa pead teda tundma. ma ei räägi praegu lihtsalt inimese tundmisest teades tema üksikasju, mida ta arvab mingist asjast ja mida ta teeb hommikuti esimese asjana üles ärgates. vaid tundes teda selliselt, et sa tunnetad teda, tead mis sulle temas meeldib ja mis on temas just see, mis paneb sind seisma ja mõtlema ja imestama. tundes teda selliselt, et tema iseloom on kui sinu enda oma, mida sa armastad ja väärtustad. mina arvan, et seda kõike ei ole võimalik saada teada siis kui sa leiad ühe kalli inimese, kellega sul on hea olla koos ja kui sa ei tunne erinevaid teisi paljusid isiksuse tüüpe sinuga koos. millest tekib tahtmine ka kellegi kolmandaga koos olla hoopis ongi see, et sa ei ole kogenud piisavalt seda elu, neid inimesi. sa ei tea milliseid inimesi on maailmas ja kuidas sa nendega käituksid erinevates olukordades. loomulikult on olemas erandeid ja nendest ma ei räägi. pealegi on see minu arvamus ja arusaam.
elu on üks suur kogemuste pagas ja ka suhted lähevad sinna alla. jällegi, on üks kallis inimene öelnud mulle seda, et kui sa ei ole kogenud seda halba, siis sa ei teagi mis on hea. alles siis kui sa seda koged, siis sa tead mis see on, sa õpid seda väärtustama ja hoidma.
tekib kindlasti küsimus, et kaua sa neid suhteid lood ja teed ja otsid neid kogemusi. seda ei ole võimalik ajaliselt ega kordades võimalik paika panna. seda peab tundma endas. seda tunneb. loomulikult ei ole võimalik kõiki tüüpe ja kogemusi korraga saada ja hankida. ma ei väidagi, et inimene peaks 20 aastat iga 3 kuu tagant endale uue kaasa leidma. ei, mitte seda. ma pean silmas siin seda, et kui üks suhe ei tööta, siis on selleks ka mingi põhjus. ja selleks et seda teada saada, kas see suhe toimib või mitte on vaja elada ja proovida. katsetada. kui sa mingi hetk tunned, et - ei see ei lähe, see suhe ei toimi, sest ma ei tunne seda õiget tunnet, et edasi minna - siis järelikult seda tunnet ei ole ja ei tulegi. järelikult ei saa ka edasi minna. sellepärast aga ei saa süüdistada kedagi. kõik asjad ei saagi toimida ja mõni asi tuleb välja alles hiljem, mõni varem. sellised asjad ei küsi aega ega luba. selleks, et asi oleks õige, peab olema see tunne sinus sees, et sa tahad edasi minna. õigemini see on loomulikust juba sinu sees, kuid kui mingi hetkel tekib rahutus ja ebakindlus, et kas see on ikka see, kas ma tunnen ennast vabalt igas olukorras, koos või ilma temata, kas ma häbenen teda millegi pärast, kas miski häirib mind või veel midagi muud - siis seda tunnet ei teki. on asju, mida ei tule ja mida ei saa tagant sundida.
ma leian, et asju ei saa tagant sundida. nende jaoks peab olema tahe. kui seda ei ole, siis see ei toimi. kauge ja pikk eemal olek on hea näide selle kohta - kui sa tunned, et isegi mitte teineteisest eemalolek ei suuda teis tekitada seda tunnet nagu oleks tagant sundimine, siis möödub aeg juba loomulikust. suheldakse, naerdakse ja tuntakse teineteist, isegi vahemaa ei ole takistus. kui on see tunne, et tahad lõpuni edasi minna ja see on vastastikune, siis ei saa miski valesti minna ega keegi vahele segada. siis ongi see õige tunne.