olles ära söönud pool ämbrit kirsse (kõht juba valutab) ja nautides eestimaa päike-pilved-päike-vihmapilved-lihtsalt_pilved ilma, otsustasin nüüd eelmise nädala 9 päeva pikkuse reisi kirja panna.
tegelikult nägime ja kogesime nii palju asju, et kõike seda kirja panna on raske ja aega nõudev. pealegi on pooled asjad sellised, mida peab lihtsalt oma silmaga nägema ja mille ilu ei ole võimalik isegi pildis edasi anda. aga siiski...
nagu juba varem mainisin olime plaaninud ööbida kõik ööd bed&breakfest-ides erinevates kohtades. esimene õhtu olime burgundias, kus eelnevalt loodetud kiire veinituur lõppes "koduses" aias juustu-krabipulkade-banaani õhtusöögiga, millele kõrvale kodust kaasa võetud rohelist veini ja varjunälga tundva kassiga. põhjus selles, et autosõit võttis kauem aega kui arvasime ja kell 9 kohalikku restorani jõudes selgus tõde, et pool tundi tagasi võeti viimased tellimused.
järgmisel hommikul panime varakult touloni poole ajama. tegime peatused palju kiidetud, kuid tõeliseks turistilõksuks osutunud avignon-is (lisaks oli seal nii 35 kraadi tappev kuumus) ja mingis aix-en-provence nimelises linnas. ega seegi eriti vaimustav ei olnud, siiski mariale meeldis see tunduvalt rohkem kui mulle. ööbimiskohta jõudes olime väga üllatunud. see oli mäe nõlva peal ja mega ilus vaade avanes orule ja teistele mägedele. õhtul käisime lähimas külakeses õhtust söömas ja tundsime, et puhkus on väga hästi alanud. hommikul avanes veelgi parem vaade ja sellises kohas hommikust süüa tegi tõesti kadedaks majaomanike peale.
järgmised 3 ööd ööbisime juba lähemale nice ja cannes'le. esimene kohtumine hostiga ei olnud üldse meeldiv. mariale meenutas ta ranget laagri ülemat, kes näitab täpselt kui mitu korda on vaja keerata võtit ja kuhu poole, millisele riiulile tohib panna mis tooted külmkapis jne. olime lasknud end ära hellitada esimese kahe kohaga ja mulle oli see kohe valus hoop. järgneva kolme päeva jooksul käisime ära st. tropez (polnud midagi erilist peale ilusate jahtide ja kõige jubedam kogemus oli linnast välja saamine, sest istusime oma 2 tundi ummikutes), cannes (kõige ilusam rand), antibes (lihtsalt ilus linnake, sõbralik), st raphäel (veidi turistikas, aga jällegi ilus), nice (üles puhutud ja tegelikult kole) ning monaco (jälle turistikas ilusate autode ja veel rohkemate jahtidega). igal päeval käisime kuskil rannas peesitamas.
edasi viis teekond meid itaaliasse. alguses ehmatas kohe ära, sest piiri äärsed linnad olid kuidagi mustad ja koledad. sellist prantsuse riviera puhtuse ja rikkuse hõngu ei olnud sugugi tunda. liivarannad olid asendunud enamusjaolt kiviga ja inimesed olid muutunud vanemaks. paras katsumus ja orienteerumine, napilt auto seljakust alla ajamine ja muu takistusrada ootas meid ees esimese itaalia ööbimiskoha leidmisel. ja seda kõike ainult selle pärast, et olime keeranud 50m varem õigest teeotsast. tomtom, meie ustav sõber ei teinud sellest kohe muidugi numbrit ja nagu korduvalt reisi jooksul eksitud teed tõestasid - ainult navigatsioonist ikka ei piisa. itaalia õhtu veetsime ilusas ehtsas vanaaegses linnas, kus tänavad olid nii kitsad, et autoga sõitmiseks olid seintesse kaared sisse "nühitud", et autoga läbi mahuks. kahjuks oli maria endale mingi viiruse (ei olnud seagripp, sest mina sain temalt (vist) ainult kerge kurguvalu ja nädalase nohu) külge saanud ja lebas palavikuga voodis sel ajal, kui mina kohalikku õlut jõin meie vapustava 3 toalise korteri rõdul. õlu oli tõesti odav, sest 0.66cl pudel maksis ka vähem kui brüsseli 0.33cl.
itaalia teisel päeval käisime jälle rannas ja eelmisel õhtul olime ekspromt otsustanud, et Pisa torni vaatama minek on liiga kaugel ja samuti ka meie järgmine ööbimine. seepärast alustasime otsinguid alles õhtul kella 6 ajal ja ütleks, et vähem kui poole tunniga oli meil igati viisakas kahe tärni hotellituba odavamalt kui originaal oleks maksnud. ja pealegi veel kuurort linnas. õhtul seadsime sammud mere äärde õhtustama, kus maria sai vapustava pesto pasta ja mina grill-liha paraadi. proovisime ära ka itaalia jäätise, mis ei tundunud nii vapustav kui ma ette kujutasin ja kuulnud olin.
milaanost sõitsime läbi (kaarega, ummikus) ja jõudsime peagi sveitsi. mulle on mäed alati südamelähedased olnud ja kõik oli vägagi ilus kui välja arvata fakt, et meie auto oli liiga kehva mootoriga, et mägedes sõita. nii juhtusime me (noh mina vist rohkem) end leidma olukorrast, kus palju ei puudunud, et camperid oleks meist mööda kihutanud. enne tõeliste mägede vallutamist külastasime eesmärgiga itaaliast kaasa ostetud arbuusi süüa linna nimega Lugano. hästi ilus, järv keskel ja mäed ümberringi tundus see vägagi maaliline koht. meile väga meeldis. tunda oli rikkust ja ühte parimat rikka heaoluriigi hõngu. enne Oberriet'i jõudmist, kus pidime ööbima viimast korda meie reisi jooksul, sõitsime läbi ka Liechtensteinist. kohalikku vaatamisväärsust vaatama minna ei jõudnud, sest olime juba niigi hilja peale jäänud ja ega seal inimtühjas riigis polnud midagi erilist kah. nii et kahju ka polnud.
ööbimine oli meil jälle üle hulga aja ilusate killast. pere oli hästi viisakas ja võibolla oli ka määrav minu jaoks see, et ma oskan saksa keelt ja sain nendega natukene rääkida. järgmisel hommikul kasutas Maria seda muidugi osavalt ära ja käskis mul küsida erinevaid küsimusi. tegi vist tagasi sellest, et mina ei oska prantsuse keelt. õhtul käisime aga linnas nimega Appenzell, kus saime vapustavalt hea õhtusöögi osaks, kus kokk käis isiklikult kõigi juures ja teenindaja ei häbenenud öelda, et unustas joogi kõrvale klaasid tuua. armas, elegantne ja stiilne koht.
reisi viimasel päeval peatusime veel Zurichis, kus käisime linnaga põgusalt tutvumas koos Maria parima sõbra Rosa ja tema väljavalitu Mark'iga. ilm oli ilus, linn ka enam-vähem, aga oodatud wow-efekti ei olnud. vb oli see sellepärast, et meie teekond sai alguse ja lõppes endises (minu arust täitsa aktiivne veel) punaste laternate tänava piirkonnas. neid pakkujaid seal ikka oli, alustades enam-vähem viisakalt riietunud kuni väliselt mehe tunnusmärkidega "naiseni" välja.
peale kella 1 alustasime kodu poole sõitmist, veidi rohkem kui 600km oli veel jäänud.
reis oli väga imeline ja tore. nii päikest-randa-merd kui ka seiklusi ja palju avastamisrõõmu. üks kindel järeldus - tahame kindlasti tagasi minna sveitsi, sest seal tundus nii palju, mida näha. kõik need mäed ja inimesed tundusid huviäratavad. ja vb saksa keele pärast (kuigi seal räägitakse ametlikult veel itaalia ja prantsuse), oli sveits minu lemmik.
ja parimaid pilte näete siit: http://eugen.ifastnet.com/gallery/eurotrip/
tegelikult nägime ja kogesime nii palju asju, et kõike seda kirja panna on raske ja aega nõudev. pealegi on pooled asjad sellised, mida peab lihtsalt oma silmaga nägema ja mille ilu ei ole võimalik isegi pildis edasi anda. aga siiski...
nagu juba varem mainisin olime plaaninud ööbida kõik ööd bed&breakfest-ides erinevates kohtades. esimene õhtu olime burgundias, kus eelnevalt loodetud kiire veinituur lõppes "koduses" aias juustu-krabipulkade-banaani õhtusöögiga, millele kõrvale kodust kaasa võetud rohelist veini ja varjunälga tundva kassiga. põhjus selles, et autosõit võttis kauem aega kui arvasime ja kell 9 kohalikku restorani jõudes selgus tõde, et pool tundi tagasi võeti viimased tellimused.
järgmisel hommikul panime varakult touloni poole ajama. tegime peatused palju kiidetud, kuid tõeliseks turistilõksuks osutunud avignon-is (lisaks oli seal nii 35 kraadi tappev kuumus) ja mingis aix-en-provence nimelises linnas. ega seegi eriti vaimustav ei olnud, siiski mariale meeldis see tunduvalt rohkem kui mulle. ööbimiskohta jõudes olime väga üllatunud. see oli mäe nõlva peal ja mega ilus vaade avanes orule ja teistele mägedele. õhtul käisime lähimas külakeses õhtust söömas ja tundsime, et puhkus on väga hästi alanud. hommikul avanes veelgi parem vaade ja sellises kohas hommikust süüa tegi tõesti kadedaks majaomanike peale.
järgmised 3 ööd ööbisime juba lähemale nice ja cannes'le. esimene kohtumine hostiga ei olnud üldse meeldiv. mariale meenutas ta ranget laagri ülemat, kes näitab täpselt kui mitu korda on vaja keerata võtit ja kuhu poole, millisele riiulile tohib panna mis tooted külmkapis jne. olime lasknud end ära hellitada esimese kahe kohaga ja mulle oli see kohe valus hoop. järgneva kolme päeva jooksul käisime ära st. tropez (polnud midagi erilist peale ilusate jahtide ja kõige jubedam kogemus oli linnast välja saamine, sest istusime oma 2 tundi ummikutes), cannes (kõige ilusam rand), antibes (lihtsalt ilus linnake, sõbralik), st raphäel (veidi turistikas, aga jällegi ilus), nice (üles puhutud ja tegelikult kole) ning monaco (jälle turistikas ilusate autode ja veel rohkemate jahtidega). igal päeval käisime kuskil rannas peesitamas.
edasi viis teekond meid itaaliasse. alguses ehmatas kohe ära, sest piiri äärsed linnad olid kuidagi mustad ja koledad. sellist prantsuse riviera puhtuse ja rikkuse hõngu ei olnud sugugi tunda. liivarannad olid asendunud enamusjaolt kiviga ja inimesed olid muutunud vanemaks. paras katsumus ja orienteerumine, napilt auto seljakust alla ajamine ja muu takistusrada ootas meid ees esimese itaalia ööbimiskoha leidmisel. ja seda kõike ainult selle pärast, et olime keeranud 50m varem õigest teeotsast. tomtom, meie ustav sõber ei teinud sellest kohe muidugi numbrit ja nagu korduvalt reisi jooksul eksitud teed tõestasid - ainult navigatsioonist ikka ei piisa. itaalia õhtu veetsime ilusas ehtsas vanaaegses linnas, kus tänavad olid nii kitsad, et autoga sõitmiseks olid seintesse kaared sisse "nühitud", et autoga läbi mahuks. kahjuks oli maria endale mingi viiruse (ei olnud seagripp, sest mina sain temalt (vist) ainult kerge kurguvalu ja nädalase nohu) külge saanud ja lebas palavikuga voodis sel ajal, kui mina kohalikku õlut jõin meie vapustava 3 toalise korteri rõdul. õlu oli tõesti odav, sest 0.66cl pudel maksis ka vähem kui brüsseli 0.33cl.
itaalia teisel päeval käisime jälle rannas ja eelmisel õhtul olime ekspromt otsustanud, et Pisa torni vaatama minek on liiga kaugel ja samuti ka meie järgmine ööbimine. seepärast alustasime otsinguid alles õhtul kella 6 ajal ja ütleks, et vähem kui poole tunniga oli meil igati viisakas kahe tärni hotellituba odavamalt kui originaal oleks maksnud. ja pealegi veel kuurort linnas. õhtul seadsime sammud mere äärde õhtustama, kus maria sai vapustava pesto pasta ja mina grill-liha paraadi. proovisime ära ka itaalia jäätise, mis ei tundunud nii vapustav kui ma ette kujutasin ja kuulnud olin.
milaanost sõitsime läbi (kaarega, ummikus) ja jõudsime peagi sveitsi. mulle on mäed alati südamelähedased olnud ja kõik oli vägagi ilus kui välja arvata fakt, et meie auto oli liiga kehva mootoriga, et mägedes sõita. nii juhtusime me (noh mina vist rohkem) end leidma olukorrast, kus palju ei puudunud, et camperid oleks meist mööda kihutanud. enne tõeliste mägede vallutamist külastasime eesmärgiga itaaliast kaasa ostetud arbuusi süüa linna nimega Lugano. hästi ilus, järv keskel ja mäed ümberringi tundus see vägagi maaliline koht. meile väga meeldis. tunda oli rikkust ja ühte parimat rikka heaoluriigi hõngu. enne Oberriet'i jõudmist, kus pidime ööbima viimast korda meie reisi jooksul, sõitsime läbi ka Liechtensteinist. kohalikku vaatamisväärsust vaatama minna ei jõudnud, sest olime juba niigi hilja peale jäänud ja ega seal inimtühjas riigis polnud midagi erilist kah. nii et kahju ka polnud.
ööbimine oli meil jälle üle hulga aja ilusate killast. pere oli hästi viisakas ja võibolla oli ka määrav minu jaoks see, et ma oskan saksa keelt ja sain nendega natukene rääkida. järgmisel hommikul kasutas Maria seda muidugi osavalt ära ja käskis mul küsida erinevaid küsimusi. tegi vist tagasi sellest, et mina ei oska prantsuse keelt. õhtul käisime aga linnas nimega Appenzell, kus saime vapustavalt hea õhtusöögi osaks, kus kokk käis isiklikult kõigi juures ja teenindaja ei häbenenud öelda, et unustas joogi kõrvale klaasid tuua. armas, elegantne ja stiilne koht.
reisi viimasel päeval peatusime veel Zurichis, kus käisime linnaga põgusalt tutvumas koos Maria parima sõbra Rosa ja tema väljavalitu Mark'iga. ilm oli ilus, linn ka enam-vähem, aga oodatud wow-efekti ei olnud. vb oli see sellepärast, et meie teekond sai alguse ja lõppes endises (minu arust täitsa aktiivne veel) punaste laternate tänava piirkonnas. neid pakkujaid seal ikka oli, alustades enam-vähem viisakalt riietunud kuni väliselt mehe tunnusmärkidega "naiseni" välja.
peale kella 1 alustasime kodu poole sõitmist, veidi rohkem kui 600km oli veel jäänud.
reis oli väga imeline ja tore. nii päikest-randa-merd kui ka seiklusi ja palju avastamisrõõmu. üks kindel järeldus - tahame kindlasti tagasi minna sveitsi, sest seal tundus nii palju, mida näha. kõik need mäed ja inimesed tundusid huviäratavad. ja vb saksa keele pärast (kuigi seal räägitakse ametlikult veel itaalia ja prantsuse), oli sveits minu lemmik.
ja parimaid pilte näete siit: http://eugen.ifastnet.com/gallery/eurotrip/
No comments:
Post a Comment