millegi pärast on ikka nii, et mingi aeg ei tule üldse pähegi, et midagi siia kirja panna. ja siis järgmisel korral on mitu erinevat asja, mida tahaks rääkida, aga ei oska kuskilt pihta hakata. kas olengi selline tasakaalutu inimene?
eile käisin tallinnas. mis selles siis erakordset on? ju vist ei olegi. aga oliveri saunapidu (kus me olime 3kesi, lisaks veel aigi) oli tegelikult kihvt. kogu alkohol sai ära joodud, mis plaanis oli. veidi sai isegi lisa saadud kapis seisnud viinajäägist. ja mahl, mille aigi meile peale joomiseks leidis, oli 2kuud üle tähtaja. hommikul leidis oliver aga terve paki, mis jäi nüüd uueks korraks halvenema. ja väikese pokkeri pisiku saime külge. eiei, mitte sellise, et lähekski nüüd kohe kasiinosse kämbeldama, vaid lihtsalt fun on seda mängida seltskonnaga.
aga erakordne asi on see, et Maria tuleb laupäeval (see on juba ülehomme) koju ja minul on igastahes elevus ja ootusärevus juba pikemat aega sees. täpsemalt sellest ajast saadik kui me viimane kord lennujaamas lehvitasime. jõuluaeg on tulemas ja nii palju plaane on tehtud. kõikjale peab jõudma. ja nüüd saame kolm nädalat koos olla. siis on jälle kolme nädalane paus ja siis on brüssel baby.
minu viimane töönädal on lõppemas ja kuigi ametlikult on töö veel kuni aasta lõpuni, siis tegelikult oleme esmaspäevast kollektiivpuhkusel (vähemalt praeguste arvutuste järgi). ja seda mitte praegusest kriisist sõltuvalt, vaid lihtsalt pole mõtet tulla nädalas ühel või kahel päeval kontorisse, nii palju on ju puhke päevi tegelikult ja see rikub igasuguse töörutiini ära. pealegi on paljud meie partnerid samuti puhkusel nii et mida me siin niisama kontoris ikka passime.
kui nüüd kooliga veel kõik asjad laheneks jaanuaris ja töö leiaks, siis oleks kõik lihtsalt bro.