tahaks kasutada kohe Maria sõnu - brüsselil on potentsiaali mulle meeldima hakata.tegelikult meeldis mulle see linn ikka väga. nende 5 täispikka päeva jooksul kogesin väga palju uusi asju alustadest ehtameerikalikust thanksgivingu dinnerist kuni body pump trennini välja. kusjuures lihased sellest on siiamaani veel valusad ja alles nüüd mitmeid päevi hiljem hakkab "elu" tagasi tulema".
lühidalt kõigest.
teekond riia lennujaama oli kergem kui arvasin arvestades tee ja ilmaolusid. väike mure oli auto parklasse jätmisel, kuna päevad tagasi selgus, et üks rehv oli millegipärast tühjaks läinud ning hommikul sain alles selle korda teha kohas kus nädal tagasi talvekumme vahetasin. kuid kindel polnud ikkagi see, kas nüüd kõik korda sai. tagasitulles selgus, et kõik oli siiski korras. ja kindel on see, et sinna kohta enam rehve vahetama ei lähe. igal juhul lend oli graafikus ja kalla oli juba lennujaamas vastas. tegime imearmsa sünnipäeva õhtusöögi kodus. järgmisel päeval avastasin juba brüsselit ennast ning käisime meie uut kodu ülevaatamas ning lepinguid allkirjastamas. reedeks oli plaan uudistada veel linna kuid plaanid muutusid ning ma sain kokku Signe ja Jay-ga ning veetsin meeldivalt pärastlõuna nende seltsis. tegime väikest piipu ja vestlesime brüsseli elu teemadel. õhtuks oli meil Mariaga plaanitud minna ühele kuldsele peole, kus avastasime et olime suht noored ja omataolised. enamus rahvast oli ikka 30 ja pluss ja pidu pandi täiega. peopaik ise tundus olevat mingi galerii, kuhu oli tekitatud baarid ja tantsuplats kus kohtas isegi eestlast.
laupäeva õhtuks oli meil plaanitud thanksgiving dinner ühe kohaliku ameeriklase kodus kuhu oli oodatud veel mitmeid teisigi tegelasi. kokkuvõttes oli seltskond vägagi rahvusvaheline koosnedes esindajatest ameerikast, londonist, itaaliast, prantsusmaast, viinist (ameeriklane siiski), ukrainast ja loomulikult meie eesti esindusest. ning muidugi üks kohalik belglane ka. kõiki sidus brüssel, kes kuidagi moodi siin elamas/töötamas või kellegi teine pool vastavalt. süüa oli meeletult palju, jooki samuti - kõik oli tegelt vägagi super ja meeldejääv. ja pühapäeva hommikul body pump oli justkui ergastav kosutus kergele veinipohmellile. olin endajaoks vaimusilmis ettekujutanud seda vähem jõulisemana. väga mõnus ja omapärane kogemus siiski. kindlasti lähen sinna veel ja koos babyga. baby jälgimine ununes peagi kuna jälgida tuli juhendajaid ja arvestades et ma esimest korda olin, siis ei jaganud ma mõnel hetkel mingit matsu välja mida ja kuidas teha. aga anname andeks, et tegemist oli esimese korraga ja trenn vägagi intensiivne.
õhtul käisime vanalinnas söömas. leidisme üles koha, kus sai õlles leotatud belgia jänest. mina muidugi pidin kohe ära proovima kõige kuulsama nisuõlle ja jõudsime kokkuleppele, et peame millalgi ka õllerestorani minema. väidetavalt pidi siin olema paar kohta, kus pakutavate õllede nimekiri on nii 500 ringis. mitte just vähe, tuleb tunnistada.
esmaspäeval läksime kommuuni registreerima. kuna meil aega polnud kinni pandud, siis lootsime saada vahele. loogiline arvamus on, et keegi ikka jätab tulemata ja millalgi tekib vaba auk. kuna me pidime seda koos tegema (hiljem selgus muidugi et ei saa üldse koos teha), siis oli see ainuke võimalus. läbi raskuste ja baby veenmisoskuste õnnestus meil paari tunni ootamise järel siiski jutule saada, kus hakkas bürokraatia ralli pihta. tegelikult hakkas see juba hommikul kell 8 kui tädi luugi juures meid kategooriliselt tagasi lükkas igasuguse ootamise kohta. kuna meiega koos ootas üks teine paarike samuti ja kellele oli lubatud kindel kellaaeg saada vestlema, siis see oli meie argument. aga tundub, et igavene bürokraatia ralli käib seal ja kogu protsess (mitte ainult sisseregistreerimine) on üks väga nõme süsteem. tundub, et eriti diskrimineeritakse neid, kes pole kohalikud. isegi mitte prantsuse keele rääkimine ei tundu siinkohal olevat eeliseks.
pärast väikest tagasilööki päeva alguses asusime kolime oma uude kodusse. see tundus aga juba palju-palju meeldivam mõte ja kui me lõpuks oma asjadega (2 korda suuri kohvreid tassides nii paar kilomeetrit) ühele poole olime saanud ja korra ikea-s käinud mõningaid uusi vajalikke asju soetamas, siis oli ikka kodu tunne küll. ja veel väga. loodetud boonus (vanniskäik) ei osutunud kahjuks nii boonuseks kuna mingi hetk otsustas soe vesi ära kaduda. nagu hiljem selgus, on tervel majal probleeme kütte ja sooja veega. loodetavasti saab asi kiirelt korda, sest baby peab muidu külmetama. ei ole just kõige parem algus. kuid sellest hoolimata on omanikud vägagi abivalmid ja kõike ette-taha ära tegema ning korter ise superilus ja kodune.
ja teisipäeva hommikul tuli lennuk tagasi eesti poole. 20.dets on jälle asja riiga ja siis tuleb Maria juba eestisse koju puhkama, et siis 2 jaanuaril taas koos brüsselisse nädalaks ajaks minna. sel korral siis juba minu sünnipäeva jaoks.
ja pilte näeb siin.
lühidalt kõigest.
teekond riia lennujaama oli kergem kui arvasin arvestades tee ja ilmaolusid. väike mure oli auto parklasse jätmisel, kuna päevad tagasi selgus, et üks rehv oli millegipärast tühjaks läinud ning hommikul sain alles selle korda teha kohas kus nädal tagasi talvekumme vahetasin. kuid kindel polnud ikkagi see, kas nüüd kõik korda sai. tagasitulles selgus, et kõik oli siiski korras. ja kindel on see, et sinna kohta enam rehve vahetama ei lähe. igal juhul lend oli graafikus ja kalla oli juba lennujaamas vastas. tegime imearmsa sünnipäeva õhtusöögi kodus. järgmisel päeval avastasin juba brüsselit ennast ning käisime meie uut kodu ülevaatamas ning lepinguid allkirjastamas. reedeks oli plaan uudistada veel linna kuid plaanid muutusid ning ma sain kokku Signe ja Jay-ga ning veetsin meeldivalt pärastlõuna nende seltsis. tegime väikest piipu ja vestlesime brüsseli elu teemadel. õhtuks oli meil Mariaga plaanitud minna ühele kuldsele peole, kus avastasime et olime suht noored ja omataolised. enamus rahvast oli ikka 30 ja pluss ja pidu pandi täiega. peopaik ise tundus olevat mingi galerii, kuhu oli tekitatud baarid ja tantsuplats kus kohtas isegi eestlast.
laupäeva õhtuks oli meil plaanitud thanksgiving dinner ühe kohaliku ameeriklase kodus kuhu oli oodatud veel mitmeid teisigi tegelasi. kokkuvõttes oli seltskond vägagi rahvusvaheline koosnedes esindajatest ameerikast, londonist, itaaliast, prantsusmaast, viinist (ameeriklane siiski), ukrainast ja loomulikult meie eesti esindusest. ning muidugi üks kohalik belglane ka. kõiki sidus brüssel, kes kuidagi moodi siin elamas/töötamas või kellegi teine pool vastavalt. süüa oli meeletult palju, jooki samuti - kõik oli tegelt vägagi super ja meeldejääv. ja pühapäeva hommikul body pump oli justkui ergastav kosutus kergele veinipohmellile. olin endajaoks vaimusilmis ettekujutanud seda vähem jõulisemana. väga mõnus ja omapärane kogemus siiski. kindlasti lähen sinna veel ja koos babyga. baby jälgimine ununes peagi kuna jälgida tuli juhendajaid ja arvestades et ma esimest korda olin, siis ei jaganud ma mõnel hetkel mingit matsu välja mida ja kuidas teha. aga anname andeks, et tegemist oli esimese korraga ja trenn vägagi intensiivne.
õhtul käisime vanalinnas söömas. leidisme üles koha, kus sai õlles leotatud belgia jänest. mina muidugi pidin kohe ära proovima kõige kuulsama nisuõlle ja jõudsime kokkuleppele, et peame millalgi ka õllerestorani minema. väidetavalt pidi siin olema paar kohta, kus pakutavate õllede nimekiri on nii 500 ringis. mitte just vähe, tuleb tunnistada.
esmaspäeval läksime kommuuni registreerima. kuna meil aega polnud kinni pandud, siis lootsime saada vahele. loogiline arvamus on, et keegi ikka jätab tulemata ja millalgi tekib vaba auk. kuna me pidime seda koos tegema (hiljem selgus muidugi et ei saa üldse koos teha), siis oli see ainuke võimalus. läbi raskuste ja baby veenmisoskuste õnnestus meil paari tunni ootamise järel siiski jutule saada, kus hakkas bürokraatia ralli pihta. tegelikult hakkas see juba hommikul kell 8 kui tädi luugi juures meid kategooriliselt tagasi lükkas igasuguse ootamise kohta. kuna meiega koos ootas üks teine paarike samuti ja kellele oli lubatud kindel kellaaeg saada vestlema, siis see oli meie argument. aga tundub, et igavene bürokraatia ralli käib seal ja kogu protsess (mitte ainult sisseregistreerimine) on üks väga nõme süsteem. tundub, et eriti diskrimineeritakse neid, kes pole kohalikud. isegi mitte prantsuse keele rääkimine ei tundu siinkohal olevat eeliseks.
pärast väikest tagasilööki päeva alguses asusime kolime oma uude kodusse. see tundus aga juba palju-palju meeldivam mõte ja kui me lõpuks oma asjadega (2 korda suuri kohvreid tassides nii paar kilomeetrit) ühele poole olime saanud ja korra ikea-s käinud mõningaid uusi vajalikke asju soetamas, siis oli ikka kodu tunne küll. ja veel väga. loodetud boonus (vanniskäik) ei osutunud kahjuks nii boonuseks kuna mingi hetk otsustas soe vesi ära kaduda. nagu hiljem selgus, on tervel majal probleeme kütte ja sooja veega. loodetavasti saab asi kiirelt korda, sest baby peab muidu külmetama. ei ole just kõige parem algus. kuid sellest hoolimata on omanikud vägagi abivalmid ja kõike ette-taha ära tegema ning korter ise superilus ja kodune.
ja teisipäeva hommikul tuli lennuk tagasi eesti poole. 20.dets on jälle asja riiga ja siis tuleb Maria juba eestisse koju puhkama, et siis 2 jaanuaril taas koos brüsselisse nädalaks ajaks minna. sel korral siis juba minu sünnipäeva jaoks.
ja pilte näeb siin.
No comments:
Post a Comment