üks

miks inimesed käituvad nii nagu nad käituvad? miks tehakse asju ja miks öeldakse sõnu? kõigel on mingi tähendus. kahju, et ma ei ole võimeline neid asju nägema ja mõistma, vähemalt mitte kõike seda mis minu ümber toimub. aga see ei tähenda, et ma ei üritaks.

vahel ei saa ma tõesti aru, mis põhjusel miski asi juhtub ja kuidas keegi käitub mingis situatsioonis. tahaks teada, mida inimesed tunnevad. ise nad seda ju ei räägi, vähemalt mitte kõik. oleks ju palju lihtsam ja arusaadavam mida ja kuidas ise peaksin käituma kui oleks teada, mida teine inimene ootab või mõtleb. ja siis ongi see kahe otsaga asi, et kes nüüd keda mõistab ja õigesti käitub. tegelikult ei olegi sellist asja nagu õige ja vale. inimesed ütlevad asju sest nad tahavad nii mõelda. ja käitumisega on samamoodi. küllap me vanaduses enne surma siis saame aru, kas oleme käitunud elu jooksul õigesti ja teinud õigeid otsuseid - kas oleme elanud õiget elu.
minu eesmärk siin elus on panna ennast rääkima asjadest, kõigest millest saab ja mis puudutab kõike minu ümber. jah, on asju mida ei saa rääkida, sest mõnel hetkel ehk peakski suu kinni hoidma, kuid millal sellest aru saada. ei tea. igal juhul tuleks käituda oma südame järgi, mitte nii nagu peaks. kes teab, millest me ilma jääme siin elus kui me õigel ajal suud lahti ei tee. kahetsus on see kõige suurem valu, mida saab tunda ja see jääb kummitama kuni surmani.
ise kahetsen mõningaid asju ja tegusid, mida pole teinud õigeaegselt. juba puhtalt uudishimu pärast oleks pidanud. tagant järgi ju ei tule keegi mulle ütlema, et mis oleks saanud kui ma oleksin nii teinud. aga järgmine kord tuleb lihtsalt minna ja teha ja öelda. ja kui läheb kehvalt, siis las läheb. kõike õpitakse ja elu ongi üks suur seiklus ja kogemustepagas. igaüks saab asjadest aru nii nagu ta tahab ja võtab just nii personaalselt kõike seda kui tahab. aga see on juba tema enda arvamuse kujundamine nii nagu ta tahab seda enda jaoks kujundada.

järjekordselt tulebki mainida, et elu on lill. ja kes armastab elu, see on suurepärane inimene.