esimene samm tehtud - äägee!!

eile käisin esimest korda elus sukeldumas. seda küll basseinis 2m sügavusel, aga esimese korra kohta oligi see kõige parem koht. pärast mõtlesin veel, et tegelikult oli hea et me järve põhja kohe esimene kord üleskaevama ei läinud. sest esimesed liigutused olid väga algelised ja kui oleks pidanud kohe mudas soperdama, siis see ei oleks nii head esmamuljet jätnud. kui oleks loomulikult liivane põhi olnud, siis oleks ehk teine tunne olnud.

igal juhul oli rahustav näha instruktorit ja teisi enda ümber ja seda ka 15m pealt. ja kuigi omamoodi vaatepilt oli ka teisi ujujaid näha altpoolt. see ei ole nüüd mingi seksistlik väljend, vaid lihtsalt pole varem sellise pilguga asja näinud, muretult ja rahulikult.

esimese hooga tekkis väike paanika, et kuidas see suukaudu hingamine ikkagi käib. asja tegi natukene lihtsamaks see, et mask hoidis nina ise suhteliselt kinni ja raske oli juba sealt ainuüksi hingata. aga lihtsalt harjumatu oli see, et kui suu kaudu pidi sisse hingama ja siis ka välja, siis see oli natukene imelik vee all teha. aga ma harjusin sellega suht kiiresti ära. järgmine probleem oli rahulikult püsida. tasakaalu hoidmine oli suht harjumatu. kui ikka mingi 6 kilone balloon seljas rakmetega ja ei oska eriti liigutada ega midagi suurt teha, siis tegi ikka kohmetuks küll. jällegi, kui ujuma saime põhjas, siis oli asi lihtsam ja tasapisi harjusin ka sellega et koha peal ringi pöörata ja seista. üritasin ka kätega väga vehkida, sest nii ju ei teha. vähemalt olen filmides ja mujal nendes näinud, kus ujudes ei vehita kätega väga. juhul kui sa muidugi pöörata ei taha või muid trikke ei tee. aga edasi sirgelt ujudes hoitakse käed niimoodi risti enda all. mõned meist nagu ujusid ja vehkisid kätega ja Kalle ütles, et selle järgi saab kohe aru et tegemist amatööriga. lause lõppu käis kibekiirelt veel lauselõpp, et tema tegi ka alguses nii.
kõrgust reguleeritakse sellega kuidas sa hingamist teed ehk kui palju õhku on sul kopsudes - vastavalt sellele sa kas vajud põhja poole või tõused pinnale. ma tasapisi üritasin seda teha ja mingil määral ka õnnestus. aga nagu üks teinegi töökaaslane kommenteeris seda kõike, et tegelikult nõuab kõik see tegevus kogu aeg väga suurt tähelepanu. sa pead teadma igat oma liigutust ja et see loomulikult kõik tuleks, see võtab palju aega.
olime kuskil 20-25 minutit vee all ja siis vahetasime kordi, sest esimese korraga ei saanud kõik. kokkuvõtlikult hakkas mulle see asi meeldima, kuigi selline harjumatu värk ja esimese korra kohta päris hästi õnnestunud. mina kes ma ei ole tegelikult veega väga sina-sõber ületasin ennast tegelikult. ja kui oleks rohkem raha, siis võiks isegi esimesele kursusele minna ja endale ametlikult paberid teha. kuigi kas ma ka edaspidi sukeldumas käiksin - see on iseasi. Kalle jutu järgi pole Eestis midagi vaadata ja ma saan temast täitsa aru, sest tema on avastanud enda jaoks kariibimere rifid ja muud värvilised ja soojad paigad kus on lihtsalt hoopis teine vaatenurk asjale.