sümbioos

sümbioos on nii hea sõna kasutamaks kahe inimese vahelist suhet. juba varem olen kirjutanud ühe imelise mõttetera, et kaks inimest ei moodusta mitte terviku vaid kolm erinevat osapoolt. siit seostub ka sümbioosi mõiste. te olete koos ja teete ühiseid asju, te armastate teineteist, te olete teineteisele toeks ja aitate, teatud mõttes omakasu puhul, et teie elaksite samamoodi edasi (mitte ei sure ära pärast kõige andmist teisele poolele). te ei lämmata ennast ega ka teist. samas te elate oma elu.

oeh. raske on vahel nende inimsuhetega. raske on olla kõigile meelepärane ja käituda nii nagu inimesed sinust seda eeldavad ja ootavad. ja siis kui sa teed midagi neile ootamatut, siis nad on kurjad ja vibutavad sulle rusikat. noh enam vähem nii, aga ärgem pangem seda otse sellisesse tähendusse. kui on tunne, et sa tunned inimest ja tead mida ta mõtleb tunneb või teeb, ja järgmisel hetkel on hoopis midagi uut, siis tekib kahtlane arvamus, et see inimene on ikka täiesti tasakaalutu. vahel kuuled enda kohta ka huvitavaid väiteid ja ütlusi ja siis mõtled endamisi, et kas ma tõesti olengi selline. kuigi endast on teine arvamus ja mõned inimesed seda eriti ei poolda. mõned inimesed võivad olla lihtsalt lollid või naiivsed ja ei oska mind objektiivselt hinnata. who knows.
mul on antud hetkel siiber teatud asjadest. pole midagi parata, et need asjad muidugi nii läinud on. pole parata et elus üldse asjad vahel ootamatult taevast alla sajavad. on need siis head või halvad, ootamatu ja samas üllatus ikkagi. ja siis teised ei saa sellest aru. või siis vähemalt ei taha nad mõista. küsivad kogu aeg miks. vahel ei saa isegi aru ja küsid endalt et miks nii. miks mina ja miks nüüd.
peaksin vist vabandama nende ees, kes tunnevad, et olen neid materdanud ilma asjata oma eelnevates kirjutistes. mul on kahju, et mind ei ole õigesti mõistetud ja siis mul on vajadus seda endast välja lasta ja seda välja elada. on asju mis ärritavad. paratamatult ma olen selline inimene, kes otse näkku inimesele asju ei ütle. kardan vist. vähemalt ei ole seda julgust mis mõnel on. ja nii saavad inimesed haiget. mina elan vist välja siin. vähemalt ma olen kirjutamisega alati hakkama saanud. olen seda teinud juba väga pikka aega. eriti kahju on muidugi sellest, et need varasemad tekstid on kaduma läinud ja nii ka tõestus puudub asjadele, mida olen mõelnud võ öelnud kui olin veel noorem. ja inimestel puudub võimalus oma arvamusele kinnitust saada.
tuleb tunnistada, et inimestel on siiski eelarvamused. eks mul endal ole ka vahel (kuid ma parandan ennast kogu aeg). vahel võib õnneks minna kuid enamasti on see siiski negatiivne. ei tohiks käituda nii, et ma võtan seda inimest nii nagu ma tean teda mingist olukorrast, et siis ta ongi kogu aeg selline, kogu elu selline olnud. inimesed läbivad muutusi oma elus ja see on paratamatu. see muutuste aeg on just kõige suurem vanuses 18-25. reeglina selle aja jooksul kasvatakse marginaalselt palju ja mõnel kestab see veel kauemgi. see enda avastamine, enda soovide leidmine ja elumõtte teada saamine käib kõik selle aja sisse. seega me ei tohiks pahaks panna asjaolu, et inimesed muutuvad sel ajal väga palju. asjad mida olen mõelnud või öelnud ühel hetkel või võtame isegi põhimõtted võivad muutuda ja ka kindlasti seda teevad. aga seda ei saa kurjalt võtta, et ma olen kahepalgeline. inimene õpib oma vigadest ja vahel muutuvad ka arvamused asjadest, pole siin midagi imestada.
küsin endalt viimasel ajal rohkem ja ka teistelt, kas siis on ikkagi võimalik inimest tundma õppida 5 kuuga. kui need 5 kuud on suhteliselt intensiivsed olnud. kindlasti oleneb ka inimesest endast aga enda kohta võin rääkida, et mina seda ei suuda. ma ei suudaks inimest vist ka 5 aastaga läbi ja lõhki tundma õppida. mul on siiamaani mõistatusi mõne asja koha pealt mu parima sõbraga, keda tean ehk juba 2. klassist alates ehk siis 20 aastat. aga võibolla siis ongi asi minus.
seda sellepärast et kui minu kohta öeldakse, et ma jooksen inimestest läbi jättes neis maha ainult rebenenud südamed ja mis kõik veel tekitan, siis ma ei ole nõus sellega. ma ei ole mingi naiste mees or smth. See mis Kristiga juhtus, oli ootamatu uus tutvus, mida juhtub kõigil, kuid mis arenes enamaks kui sõprus ja seda ülimalt kiiresti. See oli kogemus mis õpetas. olen sellest väga palju õppinud ja tean kuidas teistmoodi käituda, et see nii enam ei lõppeks. selle kogemuse põhjal ei saa mind tembeldada südamete murdjaks. siis võiksid ju kõik olla naistemehed ja vastupidi. mina võin julgelt öelda, et selliseid naiste rabamisi pole mina teinud. ega hakkagi tulema. ma lihtsalt ei ole selline. loomulikult kui keegi tahab nii mõelda, siis meil on vaba maa ja igaüks võib mõelda mida ainult hing ihkab. ainult et tore oleks ka sellest rääkida asjaosalistele (arvan et ise olen seda teinud piisavalt).
üldiselt ma ei ole selline inimene, kes tagaselja teisi materdab ja neist mingit eelarvamust levitab. võin ka muidugi eksida. eks teised oskavad seda rohkem minu kohta rääkida. need kes mind tunnevad. kauem kui 5 kuud.
ja jällegi - kallid inimesed - jätke endale see meelde, et mingite märkide põhjal ei saa olla kindel asja tegelikkuses. kui te tahate endale kujundada mingit arvamust millestki, siis palun, aga ärge kandke seda edasi. ärge levitage fakte või jutte, milles te ise pole kindlad. ärge kujundage teistes inimestes sellist arvamust nagu teie tahate. see ei ole õiglane.

ja veel üks mõttetera.
senikaua ei ole vaja asju defineerida kui sa tead kuidas need on.