Ma ei saa aru, mis asi on selle inspiratsiooniga. See on kummaline asi. Kui see peale tuleb, siis ma pean selle endast v‰lja laskma, loomulikult kui see on vıimalik. Praegu on. Ja seda ma ka teen. Inspiratsioone on muidugi mitmeid erinevaid, minul on neid kaks - kirjutamine ja fotograafia. ‹ks on uuem kui teine. Nii imelik kui see ka ei ole, olen hakanud fotograafiaga tegelema viimasel aastal, sest just siis sain endale p‰ris oma fotoka. Mıtted k‰isid juba varem peast l‰bi, kuid tegudeni ei jıudnud. No ja mis kunsti ma siin ikka teen, mulle lihtsalt meeldib teha pilte inimestest ja olukordadest ja loodusest - elust enesest. Paljude jaoks on see ehk uudis, minu endagi jaoks on see uus asi, sest Viimase aastaga olen endas nii palju uut avastanud. Ehk on need muutused, mis on minu elust l‰bi k‰inud ja tıuke sellele andnud. Elu k‰ib mˆˆda keerulisi teid.
Minu teine enesev‰ljendamine on kirjutamine. Ma ei ole seda avalikult teinud ja ehk ka mitte selliselt, nagu praegu. Kui vahel on pea mıtteid t‰is, siis enamasti nii see ka j‰‰b. Viimasel ajal on minu mıtted mind kummitama j‰tnud ja ei taha niisama ‰ra kaduda. Sellep‰rast otsustasin kıik oma tegemised ja elu kirja panna. Olen seda varemgi juba seletanud, et miks ma hakkasin niiˆelda p‰evikut pidama, kuid teen seda veelkord uuesti. Ma tahan panna kirja kıik, mis ma tunnen ja l‰bi elan ja kıik mıtted ja tunded, mis mind vaevavad, ¸les m‰rkida. Sellep‰rast hiljem, kui ma olen juba vana, ma tahan m‰letada, mida ma tegin, mida ma tundsin ja l‰bi elasin. Tihti peale me unustame ‰ra need erilised hetked vıi siis need v‰hem eredamad hetked - ma tahan neid m‰letada ja meenutada, et need aastad olid minu elu parimad.
Mis siis praegu lahti on? Viimasel ajal on nii palju juhtunud, j‰lle. Imelik, kuidas kıik uus mida koged, tundub nii palju olevad. Tekib k¸simus, kas ma varem ei ıppinud ja kogenud mitte midagi? Olen ju 23 juba ja need kıige paremad aastad elust juba seljataga. Kindlasti on midagi, mis on head meeles ja mida meenutada. Loomulikult ka kogemusi. Seda ei eita ma kohe kindlasti mitte. Kuid viimasel ajal on tunne, et nii palju uut on juhtunud, et vanad asjad kipuvad meelest minema. Eks ole see ju kıigega nii - kıik uus asendab vana ja j‰tab unarusse. Loomulikult ei kao midagi niisama lihtsalt ‰ra, lihtsalt asendatakse.
Lugesin just ¸hte kirja, mille Thomas mulle saatis. Ta oli selle ˆˆsel kirjutanud, just siis kui need ıiged mıtted peale tulevad, kui ei ole und. Mul tulid pisarad selle kirja peale. Nii imelik kui see ka ei ole, mehed nutavad ka vahel. See oli lihtsalt liigutav ja nii ıige. ’ige selles mıttes, et elu on just selline, nagu me seda kogeme. Thomas oli, on ja j‰‰b minu parimaks sıbraks. Sest meil oli nii palju millest r‰‰kida, nii palju mida koos teha. Ma sain talle ennast t‰ielikult avada. Praegu, kui olen kaugel Eestist ja kaugel sıpradest, siis iga p‰evaga tunnen puudust sellest tundest, et saaksin Thomasele r‰‰kida, mida ma tunnen ja arvan. Kindlasti asendab ¸hel p‰eval selle koha keegi teine, kellega ma veedan ¸lej‰‰nud oma elu. Vıibolla ma olen teda juba kohanud, kuid osaliselt seda tunnet veel ei ole.
Thomas on v‰ga eriline inimene. Ta on hoopis teisest keskkonnast ja hoopis teisest elust p‰rit. Me tegime palju asju koos, me olime parimad sıbrad. Sellest s¸gisest on kindlasti kıik hoopis teistmoodi. Ehk on s¸gisest alates kıik j‰lle endistviisi sama vırreldes sellega, mil ma Thomast veel nii h‰sti ei tundud? Kindlasti mitte. Esiteks, juba mina ise ei ole see sama inimene. Teiseks, ei ole see keskkonad, kus ma elan ja olen, see sama enam, sest praegu USAs olles olen muutunud veelgi ja minu vaated elule on muutunud veelgi. Kuid kindlasti ei ole kıik sama, mis kevadel. See teeb peaaegu 3 erinevat elu ¸he aasta jooksul. Ma ei oleks uskunud midagi sellist. Samas, ma olen kohutavalt ınnelik nende muutuste ¸le. Kui vaid mıned asjad oleks teisiti.
Ma ei oleks uskunud, et asjad siin vıivad niimoodi minna, nagu nad on l‰inud. Enne minu siia tulekut viskasime Thomasega nalja, et leian siit kellegi. Ei tea isegi miks. Ma ei uskunud seda. Nagu Thomas mulle n¸¸d ¸tles, tema natukene uskus. Ma armusin. Ma tundsin j‰lle seda tunnet, mis on ınn ja mis on rıım. See tunne, et sa tahad olla koos ainult selle ¸he inimesega ja temaga igale poole minna. Ja temaga kogu aeg koos olla. Ma tundsin seda tunnet, et sa tahad selle inimesega r‰‰kida, talle endast r‰‰kida ja teda tundma ıppida. Ma tundsin seda tunnet, et see inimene tunneb seda sama. Mingi hetk ma arvasin, et ma olen kerge armuma iga¸hte. N¸¸d ma tean, et see ei ole nii. Armumisel ja armumisel on vahe. ‹ks armumine on see, et sa tunned seda tunnet sellep‰rast, et sa tahad seda tunda, kuid see l‰heb ¸le ja sa leiad, et sa eksisid endas ja et see teine inimene ei ole siiski see, keda sa oled lootnud leida. See ıige armumine ei l‰he ¸le. nii on ka praegu - see ei l‰he ¸le. Ma olin selle j‰rele igatsenud. Millegip‰rast on alati ¸ks "aga" igal pool. Nii ka praegu. ... aga praegu ei olnud ıige aeg selleks ... aga praegu ei olnud ıige koht selleks.
See inimene on ¸ks v‰ga eriline inimene. Ta on ennast avanud mulle viimaste p‰evadega nii palju. Ma olen temast nii palju teada saanud ja asju, mida ehk iga¸ks ei tea. Samamoodi on minuga, ma olen talle endast nii palju r‰‰kinud ja ennast avanud. See on tunne, et sa tahad seda teha, r‰‰kida ka kıige piinlikumaid asju, mida kellegile teisele ei r‰‰gi. ƒrge lootkegi, et ma siinkohal midagi r‰‰kima hakkan. Ta on armas, rıımus, ¸lipositiivne, hooliv, humoorikas, imekaunis, aus, jne jne - kıik kokku - rabab jalust. Ta on kıige hoolivamaid inimesi, keda ma tean. Ehk on see minu arvamus ja tunne, kindlasti on midagi, millega mıni teine inimene minuga nıus ei ole. But i know what i feel and know about her. Temas on need iseloomuomadused ja see hoolivus, mida ma tahan. Teatud mıttes on ta l‰bi elanud sellist elu, nagu mina ja me mıistame teineteist. Kuid teatud asjad tema elus on teda kartlikuks teinud, teda kıikuma pannud ja tasakaalust v‰lja viinud. Sellep‰rast ei olnud praegu ıige aeg - ta alles otsib ennast. Mina vıin v‰ita, et ma olen enda leidnud, kuid see ei tee asju paremaks. J‰‰b j‰rele veel koht. Teatud mıttes on see koht siin ıige. Olen kuulnud nii palju jutte sellest, kuidas inimesed siin teineteist on leidnud, armunud ja j‰‰nud kokku elu lıpuni (kindlasti!). Kuid koht ei ole ıige selles mıttes, et mina olen Eestist ja tema on USAst. Mina l‰hen septembris tagasi koju, tema augustis. Miski ei oleks enam see sama, mis praegu ja siin. Kes teab, mis vıib juhtuda, kuid ma ei looda midagi. Ma ei taha veelgi rohkem haiget saada ja valusamalt kukkuda. Kindlasti mitte ka tema. Kuid ma tean kindlasti, et meist saavad v‰ga head sıbrad kui mitte parimad ja me ei kaota sidet. Ja ma olen ınnelik sellegi ¸le. Sest see vıib olla parim, mis meiega juhtuda saab.
Olen siit saanud veel teisigi h‰id sıpru ja sidemeid. Ma oskan seda kıike v‰‰rtustada. Ma olen k‰itunud halvasti oma sıpradega j‰ttes nad unarusse ja neile oma aega mitte p¸hendades. Ma ei saanud sellest alguses aru, kui alles hiljem mıistsin, mida ma olin teinud ja kui lollisti ma k‰itunud olin. N¸¸d tean, et sıpradest pole midagi paremat. Sıbrad on need, kes aitavad elus p¸sida ja hingata ja olla toeks just siis, kui sa neid kıige rohkem vajad. Vajan praegu ka oma sıpru, vajan kedagi, kellele oma muredest r‰‰kida. See ıige inimene on see, kellega sa saad kıike seda teha, kes on sulle sinu parim sıber, kellele sa r‰‰gid oma muredest ja rıımudest, kes on see esimene, kes sellest kıigest kuuleb, ja kes sulle samaga vastab. See inimene, kes sind armastab ja sinust hoolib ja vıtab sind sellisena, nagu sa oled. Selle inimesega sa tahad luua perekonna, kes on ¸htne ja kokkuhoidev ja mis ei lagune koost, sest see ıige on ja j‰‰b sinu kırvale kogu eluks, kuni surm meid lahutab. Selle inimesega sa tahad reisida, naerda, nutta. Ma tunnen Becca't v‰he, kuid millegi p‰rast on mul selline tunne just praegu. Nii mınigi kindlasti ¸tleb, et see on vale. Ehk on, ehk mitte. Kuid ma tahaksin seda teada saada.
Thomas r‰‰kis, kui palju on talle andnud uut Eesti ja need Eesti inimesed, kes on sealt ‰ra l‰inud. Kes l‰heb tagasi, kes mitte, seda teab ainult iga¸ks ise. Mina olen ‰ra ajutiselt. Kuid millegip‰rast on mul tunne, et ma oleksin vıimeline sealt ‰ra olema ka elu lıpuni. Mitte keegi ei saa v‰ita, et ma tunnen ennast seal ınnelikuna. Ma ei tundnud ennast ınnelikuna kevadel. Sugugi mitte. Mul olid mu sıbrad ja mu perekond, kuid siiski, ma tundsin ennast halvasti. Ma tean et see oleks kohutavalt ebaıiglane j‰tta see kıik maha ja minna kuskile mujale ja alustada uut elu. Kui ma oleksin seal kuskil mujal ınnelik, ma teeksin seda kohe. Ehk on minu ınn Eestis, ma ei tea, kuid ma ei ole seda veel seal leidnud. Muidugi, ma vıin ta sealt veel leida. Kuid, kes ei tahaks seda proovida kuskil mujal. Sellep‰rast tulin ka ‰ra suveks siia kaugele kodust. Praegu ma ei igatse kodu j‰rele. Kui ma siia tulin, siis paaril p‰eval tundsin veidi puudust, kuid see oli tingitud sellest, et ma ei tundnud siin veel kedagi. Ma ei ole selline, kes kohe kıigiga sıbrunema hakkab. Ma olen tagasihoidlik ja ettevaatlik. Ehk ka valiv. Kuid see tunne l‰ks ¸le, sest siinsed inimesed on teistsugused ja apalju palju avatumad. Kui Eestis vaatad mınele vıırale inimesele otsa ja naeratad, siis ta vaatab sind vastu vihase n‰oga nagu sa oleksid mingi peletis. Siin naeratatakse vastu ja hakatakse sinuga r‰‰kima. Inimesed on lahked ja sıbralikud, ehk veidi ka naiivsed. Kuid meis kıigis peab olema natukene naiivsust. Eesti inimene on nii endasse tımbunud ja kartlik, kes elab ainult enda jaoks. Siinsed inimesed elavad teiste inimeste jaoks. Loomulikult tekitab see imeliku tunde, kui su k‰est k¸sitakse - How do u do? - ja kınnitakse edasi, ilma et sinu vastust oodatakse. Kuid seda ei tee kıik ja kes nii teevad, siis see ongi selline tervitusviis, mitte tunne et kedagi ei huvita, kuidas sa ennast tunned.
Mind on v‰ga palju ıpetanud see suvi. Kui siin 2 aastat tagasi k‰isin, siis ma ei kogenud pooltki nii palju kui praegu. Selle tingisid mitmed asjad, kuid ma ei hakka neid nimetama, kes teavad need teavad. Kuid ma ei s¸¸dista selles kedagi, peale iseenda. Ma olen aru saanud, mis tunne on olla kaugel kodust. Mainisin juba, et kevadel tahtsin nii ‰ra saada Eestist ja sellest keskkonnast, tahtsin tulla siia, kus ma saan olla mina ise, mıelda ja oma sisemist rahu leida. Kes meist ei tahaks olla vahel ¸ksinda ja leida aega ainult meie enda jaoks. Ma mıtlesin, et ma oleksin valmis siia j‰‰ma ja mitte tagasi minema Eestisse. Olin selleks t‰iesti valmis, kuigi teadsin, et see on ainult hetkeline mıte ja niipea kui siia tulen, tahan tagasi minna. Kuid ma ei ole niimoodi mıelnud. Ma ei taha tagasi minna. Teatud mıttes ma ei taha tagasi minna. Juba selle keskkonna ja nende inimeste p‰rast, sest ma tean, et eestlane on hoopis k¸lmem inimene. Kui inimesed sinu ¸mber on positiivsed ja naeravad ja lahked ja sıbralikud ja sinu jaoks kıike tegema, siis sa ei taha minna tagasi nende inimeste keskele, kes sulle leti tagant kurja pilguga vastu vaatavad, et mida sa kurat veel tahad. N‰dal aega tagasi juhtus siin sama juhtum, kui k‰isime j‰‰tist sˆˆmas. ‹ks mees, kes meid teenindas pirtsutas vastu ja ¸tles ¸sna ebaviisaka tooniga. Samas oli see minu jaoks ikkagi kuidagi meeldiv ja ma ei saanud aru, kuidas teised selle peale nii pahaseks said. Ehk on see sellep‰rast, et ma olen n‰inud, kuidas tegelikult sulle vastu k‰ratatakse ja vastu vahtimist l¸¸akse, nii et sa tunned ennast tıeliselt alandatuna. Ma ¸tlesin teistele ka, et tegelikult ta ei k‰itunud ¸ldse halvasti, vaid natukene porises vastu. Nad ei saanud minust aru ja kuidas nad saavadki saada, kui nad ei tea eestlasi.
‹ks p‰ev mıtlesin, et kirjutan midagi ka inglise keeles. Teen seda kindlasti homme, ma v‰hemalt loodan seda. Homme on vaba p‰ev ja ma ei tea veel, mida ma teen. Ma tunnen kohutavalt puudust Becca'st, et ma ei n‰e teda 3 p‰eva. Homne p‰ev on kuidagi t¸hi ja ¸ksik. Ma tahan ja samas ei taha ka, et aeg kiiremini l‰heks. Kuid tegelikult l‰heb aeg ikkagi ¸he kiirusega.
Minu teine enesev‰ljendamine on kirjutamine. Ma ei ole seda avalikult teinud ja ehk ka mitte selliselt, nagu praegu. Kui vahel on pea mıtteid t‰is, siis enamasti nii see ka j‰‰b. Viimasel ajal on minu mıtted mind kummitama j‰tnud ja ei taha niisama ‰ra kaduda. Sellep‰rast otsustasin kıik oma tegemised ja elu kirja panna. Olen seda varemgi juba seletanud, et miks ma hakkasin niiˆelda p‰evikut pidama, kuid teen seda veelkord uuesti. Ma tahan panna kirja kıik, mis ma tunnen ja l‰bi elan ja kıik mıtted ja tunded, mis mind vaevavad, ¸les m‰rkida. Sellep‰rast hiljem, kui ma olen juba vana, ma tahan m‰letada, mida ma tegin, mida ma tundsin ja l‰bi elasin. Tihti peale me unustame ‰ra need erilised hetked vıi siis need v‰hem eredamad hetked - ma tahan neid m‰letada ja meenutada, et need aastad olid minu elu parimad.
Mis siis praegu lahti on? Viimasel ajal on nii palju juhtunud, j‰lle. Imelik, kuidas kıik uus mida koged, tundub nii palju olevad. Tekib k¸simus, kas ma varem ei ıppinud ja kogenud mitte midagi? Olen ju 23 juba ja need kıige paremad aastad elust juba seljataga. Kindlasti on midagi, mis on head meeles ja mida meenutada. Loomulikult ka kogemusi. Seda ei eita ma kohe kindlasti mitte. Kuid viimasel ajal on tunne, et nii palju uut on juhtunud, et vanad asjad kipuvad meelest minema. Eks ole see ju kıigega nii - kıik uus asendab vana ja j‰tab unarusse. Loomulikult ei kao midagi niisama lihtsalt ‰ra, lihtsalt asendatakse.
Lugesin just ¸hte kirja, mille Thomas mulle saatis. Ta oli selle ˆˆsel kirjutanud, just siis kui need ıiged mıtted peale tulevad, kui ei ole und. Mul tulid pisarad selle kirja peale. Nii imelik kui see ka ei ole, mehed nutavad ka vahel. See oli lihtsalt liigutav ja nii ıige. ’ige selles mıttes, et elu on just selline, nagu me seda kogeme. Thomas oli, on ja j‰‰b minu parimaks sıbraks. Sest meil oli nii palju millest r‰‰kida, nii palju mida koos teha. Ma sain talle ennast t‰ielikult avada. Praegu, kui olen kaugel Eestist ja kaugel sıpradest, siis iga p‰evaga tunnen puudust sellest tundest, et saaksin Thomasele r‰‰kida, mida ma tunnen ja arvan. Kindlasti asendab ¸hel p‰eval selle koha keegi teine, kellega ma veedan ¸lej‰‰nud oma elu. Vıibolla ma olen teda juba kohanud, kuid osaliselt seda tunnet veel ei ole.
Thomas on v‰ga eriline inimene. Ta on hoopis teisest keskkonnast ja hoopis teisest elust p‰rit. Me tegime palju asju koos, me olime parimad sıbrad. Sellest s¸gisest on kindlasti kıik hoopis teistmoodi. Ehk on s¸gisest alates kıik j‰lle endistviisi sama vırreldes sellega, mil ma Thomast veel nii h‰sti ei tundud? Kindlasti mitte. Esiteks, juba mina ise ei ole see sama inimene. Teiseks, ei ole see keskkonad, kus ma elan ja olen, see sama enam, sest praegu USAs olles olen muutunud veelgi ja minu vaated elule on muutunud veelgi. Kuid kindlasti ei ole kıik sama, mis kevadel. See teeb peaaegu 3 erinevat elu ¸he aasta jooksul. Ma ei oleks uskunud midagi sellist. Samas, ma olen kohutavalt ınnelik nende muutuste ¸le. Kui vaid mıned asjad oleks teisiti.
Ma ei oleks uskunud, et asjad siin vıivad niimoodi minna, nagu nad on l‰inud. Enne minu siia tulekut viskasime Thomasega nalja, et leian siit kellegi. Ei tea isegi miks. Ma ei uskunud seda. Nagu Thomas mulle n¸¸d ¸tles, tema natukene uskus. Ma armusin. Ma tundsin j‰lle seda tunnet, mis on ınn ja mis on rıım. See tunne, et sa tahad olla koos ainult selle ¸he inimesega ja temaga igale poole minna. Ja temaga kogu aeg koos olla. Ma tundsin seda tunnet, et sa tahad selle inimesega r‰‰kida, talle endast r‰‰kida ja teda tundma ıppida. Ma tundsin seda tunnet, et see inimene tunneb seda sama. Mingi hetk ma arvasin, et ma olen kerge armuma iga¸hte. N¸¸d ma tean, et see ei ole nii. Armumisel ja armumisel on vahe. ‹ks armumine on see, et sa tunned seda tunnet sellep‰rast, et sa tahad seda tunda, kuid see l‰heb ¸le ja sa leiad, et sa eksisid endas ja et see teine inimene ei ole siiski see, keda sa oled lootnud leida. See ıige armumine ei l‰he ¸le. nii on ka praegu - see ei l‰he ¸le. Ma olin selle j‰rele igatsenud. Millegip‰rast on alati ¸ks "aga" igal pool. Nii ka praegu. ... aga praegu ei olnud ıige aeg selleks ... aga praegu ei olnud ıige koht selleks.
See inimene on ¸ks v‰ga eriline inimene. Ta on ennast avanud mulle viimaste p‰evadega nii palju. Ma olen temast nii palju teada saanud ja asju, mida ehk iga¸ks ei tea. Samamoodi on minuga, ma olen talle endast nii palju r‰‰kinud ja ennast avanud. See on tunne, et sa tahad seda teha, r‰‰kida ka kıige piinlikumaid asju, mida kellegile teisele ei r‰‰gi. ƒrge lootkegi, et ma siinkohal midagi r‰‰kima hakkan. Ta on armas, rıımus, ¸lipositiivne, hooliv, humoorikas, imekaunis, aus, jne jne - kıik kokku - rabab jalust. Ta on kıige hoolivamaid inimesi, keda ma tean. Ehk on see minu arvamus ja tunne, kindlasti on midagi, millega mıni teine inimene minuga nıus ei ole. But i know what i feel and know about her. Temas on need iseloomuomadused ja see hoolivus, mida ma tahan. Teatud mıttes on ta l‰bi elanud sellist elu, nagu mina ja me mıistame teineteist. Kuid teatud asjad tema elus on teda kartlikuks teinud, teda kıikuma pannud ja tasakaalust v‰lja viinud. Sellep‰rast ei olnud praegu ıige aeg - ta alles otsib ennast. Mina vıin v‰ita, et ma olen enda leidnud, kuid see ei tee asju paremaks. J‰‰b j‰rele veel koht. Teatud mıttes on see koht siin ıige. Olen kuulnud nii palju jutte sellest, kuidas inimesed siin teineteist on leidnud, armunud ja j‰‰nud kokku elu lıpuni (kindlasti!). Kuid koht ei ole ıige selles mıttes, et mina olen Eestist ja tema on USAst. Mina l‰hen septembris tagasi koju, tema augustis. Miski ei oleks enam see sama, mis praegu ja siin. Kes teab, mis vıib juhtuda, kuid ma ei looda midagi. Ma ei taha veelgi rohkem haiget saada ja valusamalt kukkuda. Kindlasti mitte ka tema. Kuid ma tean kindlasti, et meist saavad v‰ga head sıbrad kui mitte parimad ja me ei kaota sidet. Ja ma olen ınnelik sellegi ¸le. Sest see vıib olla parim, mis meiega juhtuda saab.
Olen siit saanud veel teisigi h‰id sıpru ja sidemeid. Ma oskan seda kıike v‰‰rtustada. Ma olen k‰itunud halvasti oma sıpradega j‰ttes nad unarusse ja neile oma aega mitte p¸hendades. Ma ei saanud sellest alguses aru, kui alles hiljem mıistsin, mida ma olin teinud ja kui lollisti ma k‰itunud olin. N¸¸d tean, et sıpradest pole midagi paremat. Sıbrad on need, kes aitavad elus p¸sida ja hingata ja olla toeks just siis, kui sa neid kıige rohkem vajad. Vajan praegu ka oma sıpru, vajan kedagi, kellele oma muredest r‰‰kida. See ıige inimene on see, kellega sa saad kıike seda teha, kes on sulle sinu parim sıber, kellele sa r‰‰gid oma muredest ja rıımudest, kes on see esimene, kes sellest kıigest kuuleb, ja kes sulle samaga vastab. See inimene, kes sind armastab ja sinust hoolib ja vıtab sind sellisena, nagu sa oled. Selle inimesega sa tahad luua perekonna, kes on ¸htne ja kokkuhoidev ja mis ei lagune koost, sest see ıige on ja j‰‰b sinu kırvale kogu eluks, kuni surm meid lahutab. Selle inimesega sa tahad reisida, naerda, nutta. Ma tunnen Becca't v‰he, kuid millegi p‰rast on mul selline tunne just praegu. Nii mınigi kindlasti ¸tleb, et see on vale. Ehk on, ehk mitte. Kuid ma tahaksin seda teada saada.
Thomas r‰‰kis, kui palju on talle andnud uut Eesti ja need Eesti inimesed, kes on sealt ‰ra l‰inud. Kes l‰heb tagasi, kes mitte, seda teab ainult iga¸ks ise. Mina olen ‰ra ajutiselt. Kuid millegip‰rast on mul tunne, et ma oleksin vıimeline sealt ‰ra olema ka elu lıpuni. Mitte keegi ei saa v‰ita, et ma tunnen ennast seal ınnelikuna. Ma ei tundnud ennast ınnelikuna kevadel. Sugugi mitte. Mul olid mu sıbrad ja mu perekond, kuid siiski, ma tundsin ennast halvasti. Ma tean et see oleks kohutavalt ebaıiglane j‰tta see kıik maha ja minna kuskile mujale ja alustada uut elu. Kui ma oleksin seal kuskil mujal ınnelik, ma teeksin seda kohe. Ehk on minu ınn Eestis, ma ei tea, kuid ma ei ole seda veel seal leidnud. Muidugi, ma vıin ta sealt veel leida. Kuid, kes ei tahaks seda proovida kuskil mujal. Sellep‰rast tulin ka ‰ra suveks siia kaugele kodust. Praegu ma ei igatse kodu j‰rele. Kui ma siia tulin, siis paaril p‰eval tundsin veidi puudust, kuid see oli tingitud sellest, et ma ei tundnud siin veel kedagi. Ma ei ole selline, kes kohe kıigiga sıbrunema hakkab. Ma olen tagasihoidlik ja ettevaatlik. Ehk ka valiv. Kuid see tunne l‰ks ¸le, sest siinsed inimesed on teistsugused ja apalju palju avatumad. Kui Eestis vaatad mınele vıırale inimesele otsa ja naeratad, siis ta vaatab sind vastu vihase n‰oga nagu sa oleksid mingi peletis. Siin naeratatakse vastu ja hakatakse sinuga r‰‰kima. Inimesed on lahked ja sıbralikud, ehk veidi ka naiivsed. Kuid meis kıigis peab olema natukene naiivsust. Eesti inimene on nii endasse tımbunud ja kartlik, kes elab ainult enda jaoks. Siinsed inimesed elavad teiste inimeste jaoks. Loomulikult tekitab see imeliku tunde, kui su k‰est k¸sitakse - How do u do? - ja kınnitakse edasi, ilma et sinu vastust oodatakse. Kuid seda ei tee kıik ja kes nii teevad, siis see ongi selline tervitusviis, mitte tunne et kedagi ei huvita, kuidas sa ennast tunned.
Mind on v‰ga palju ıpetanud see suvi. Kui siin 2 aastat tagasi k‰isin, siis ma ei kogenud pooltki nii palju kui praegu. Selle tingisid mitmed asjad, kuid ma ei hakka neid nimetama, kes teavad need teavad. Kuid ma ei s¸¸dista selles kedagi, peale iseenda. Ma olen aru saanud, mis tunne on olla kaugel kodust. Mainisin juba, et kevadel tahtsin nii ‰ra saada Eestist ja sellest keskkonnast, tahtsin tulla siia, kus ma saan olla mina ise, mıelda ja oma sisemist rahu leida. Kes meist ei tahaks olla vahel ¸ksinda ja leida aega ainult meie enda jaoks. Ma mıtlesin, et ma oleksin valmis siia j‰‰ma ja mitte tagasi minema Eestisse. Olin selleks t‰iesti valmis, kuigi teadsin, et see on ainult hetkeline mıte ja niipea kui siia tulen, tahan tagasi minna. Kuid ma ei ole niimoodi mıelnud. Ma ei taha tagasi minna. Teatud mıttes ma ei taha tagasi minna. Juba selle keskkonna ja nende inimeste p‰rast, sest ma tean, et eestlane on hoopis k¸lmem inimene. Kui inimesed sinu ¸mber on positiivsed ja naeravad ja lahked ja sıbralikud ja sinu jaoks kıike tegema, siis sa ei taha minna tagasi nende inimeste keskele, kes sulle leti tagant kurja pilguga vastu vaatavad, et mida sa kurat veel tahad. N‰dal aega tagasi juhtus siin sama juhtum, kui k‰isime j‰‰tist sˆˆmas. ‹ks mees, kes meid teenindas pirtsutas vastu ja ¸tles ¸sna ebaviisaka tooniga. Samas oli see minu jaoks ikkagi kuidagi meeldiv ja ma ei saanud aru, kuidas teised selle peale nii pahaseks said. Ehk on see sellep‰rast, et ma olen n‰inud, kuidas tegelikult sulle vastu k‰ratatakse ja vastu vahtimist l¸¸akse, nii et sa tunned ennast tıeliselt alandatuna. Ma ¸tlesin teistele ka, et tegelikult ta ei k‰itunud ¸ldse halvasti, vaid natukene porises vastu. Nad ei saanud minust aru ja kuidas nad saavadki saada, kui nad ei tea eestlasi.
‹ks p‰ev mıtlesin, et kirjutan midagi ka inglise keeles. Teen seda kindlasti homme, ma v‰hemalt loodan seda. Homme on vaba p‰ev ja ma ei tea veel, mida ma teen. Ma tunnen kohutavalt puudust Becca'st, et ma ei n‰e teda 3 p‰eva. Homne p‰ev on kuidagi t¸hi ja ¸ksik. Ma tahan ja samas ei taha ka, et aeg kiiremini l‰heks. Kuid tegelikult l‰heb aeg ikkagi ¸he kiirusega.
No comments:
Post a Comment