kodune snowtubing..

Täna käisime Võrus isal külas. Tore oli teda üle hulga aja jälle näha ja rääkida. Kõhud täis söödud, viidi meid pikema jututa Luhamaa lähedale Tiastõ Tallu, kus pererahvas on valmis meisterdanud 3 erineva rajaga snowtube pargi. Mina, kes pole varem sellise asjaga mäest alla lasknud, olin alguses vägagi kartlik. Hoogu sai võetud alles poole mäe pealt ning minu suureks hirmuks olin juba esimeses kurvis selg ees tuhat nelja teadmatusse kihutamas. Süda jättis mitu lööki vahele.
Teine sõit läks juba sujuvamalt ja kolmas sai alguse juba päris hoovõtumäe tipust. Pärast lugematut sõitu "pensionäride rajal" suundusime levelile number 2. See oli küll lühike, aga see-eest 2 hüppega ja vägagi ootamatute äkk-kurvidega lõpus. Ühel sõidul õnnestus mul end tasakaalust välja viia ning kummirõnga pealt selili keerata.
Kolmas rada jäi järele proovimata, sest kohalikel oli selle testimine alles ees ja me tahtsime ikka ühes tükis koju jõuda.
Kindlat kinnitust said Kersti eelnevalt mainitud sõnad, et "alguses ei saa vedama, pärast ei saa mäelt ära". Meeldiv õunamahl shokolaadi koogiga pärast soojas toas panid lumisele seiklusele ilusa punkti. Mõtlesime Mariaga, et meil võiks kodus ka kunagi selline asi olla..

Kõige Kõvem Kelgumees oli siiski pere koer, kes väsimatult kõiki kelgutajaid taga ajas.