polegi nagu vahepeal midagi (järjekordselt jälle) suurt kirjutada olnud. see ei tähenda, et tegemisi poleks olnud, vastupidi. maria ikka aeg ajalt küsib, et miks ma siia midagi kirjutanud ei ole, nagu meil käiks mingi võistlus. yees, me kõik võistleme erinevates kategooriates erinevatel elualadel.
aeg on tegelikult ruttu läinud. kooliga tuleb saada asjad korda, sest time is ticking away ja tähtaeg lõputöö jaoks läheneb. tüüpiliselt tudengile ei tahaks sel korral siiski viimasele minutile kõike jätta, not this time. aga õnneks on kõik kontrolli all.
vahepeal on niipalju juhtunud, et käisime prantsusmaal (jälle) vaatamas, kuidas sampanjat tehakse. mõned pildid on vaatamiseks välja pandud teadagi-kus. nägime ja saime võrrelda, kuidas tehakse seda kihisevat mõnujooki nii suures ja (üle-prantsusmaa-) kuulsas tootja-tehases kui ka väikeses kohalikus oma-garaaziz-püsti-pandud-shampanja-tehases. teatud erinevus isegi oli, aga meie mitte-ekspertidest koosnev nõukogu ei teinud suurt vahet kvaliteedil kuivõrd maitsel. viimase võis aga tingida erinevatest viinamarjadest tehtud ja erineva aastakäigu "vein". mina, kes ma eriti seda asja juua ei armasta, olin siiski vaimustusest ja nagu ikka kombeks, ostsime ka ühe pudeli mõne tähtsa sündmuse tähistamiseks odavast tehasest kaasa. küllap tingis selle ka see varjatud surve, et "kuidas te siis tühjade kätega siit ära lähete - mina pakkusin teile öömaja odavalt ja andsin hommikul süüa ja tegin tuuri ja andsin veel veini ka mekkida". aga muidu oli reis väga vahva ja minu arvamus shampanjast ei muutunud suurt eriti - rohkem meeldima see mulle nüüd küll ei hakanud.
eelmise nädala viimastel tööpäevadel käis meil külas maria kursusekaaslane eestist, kes kiitis meie teisaldatava külaliste voodi igati pehmeks ja heaks. vastutasuks pakkusime võimalust juua õlut ja süüa friikartuleid nagu igale belglasele (pigem vist brüsselis elavale) kohane. ja nädalavahetus möödus samuti kiirelt puhates-mängides.
muidugi kõnnib õnn ja armastus käsi-käes. ootame, mis edasi juhtub-saab.