tore on ju teada, kuidas teistel inimestel läheb. on ju huvitav teada mida teevad sulle kunagi kallid olnud inimesed, kuidas neil läheb elu. eriti veel kui sa nendega pärast seda aastaid suhelnud ei ole.
nii kuulsin ka mina hiljuti, kuidas ühel inimesel läinud on, mida ta pärast lahkuminekut teinud on ja kuidas tal täna läheb. ausalt öeldes oli väga hea kuulda mõnda asja. just enda enesetunde kinnitamiseks. või kuidas nüüd öeldagi - ma mõistan nüüd mõnda asja paremini, jälle.
point selles, kuidas ma mõningaid asju märkasin siis ja ei pööranud neile tähelepanu ja nüüd tagantjärgi kuuldes, et tegelikult mul oli õigus ja kuidas ma teatud märke märkasin kuid oluliseks ei pidanud. see ei tähenda, et ma midagi valesti oleksin teinud vaid justpidiselt õigesti käitunud. see annab mulle kindlustunnet, et ma ikkagi tunnen inimesi, näen nende käitumist ja tean mida üks või teine asi tähendada võiks. ja sellest ma saan aru. ehk siis kui midagi on juhtunud, midagi on valesti, siis ma saan sellest aru. noh, see ei tähenda et ma alati seda nüüd välja oskaksin lugeda, kuid paljudel kordadel on see nii olnud.
ma arvan et see on ikka hea. noh kui me võtame näiteks selle et ta kohtab kedagi teist ja siis tekib mingi säde. ma sain sellest tol korral aru ja õige tegu oli see lõpetada. mitte sellepärast konkreetselt, vaid et meil oli juba ennem kõik pahasti. ja nüüd kuuldes, et ta on sellesamaga koos, kellega säde tekkis, siis ma ei teagi kohe... võibolla lohutusest, aga mitte 3 aastat. ja jällegi on see kinnitus, et me ei olnud mõeldud teineteise jaoks. kui nii võtta.
jah, ja kelle jaoks ma olen siis mõeldud? eks aeg näitab. kuigi tahaks juba praegu teada...

elu näitab kas me teeme häid või halbu otsuseid. kui me kahetseme tehtut, siis oli see järelikult halb. ning kui võimalik siis muuta seda. sest kunagi ei ole hilja.