another-regular-day

pidasin täna ühe kliendiga pea tunni ajase vestluse maha teemal pensioniks kogumine ja minu investeeringud. mind lausa hämmastas see, kui julgelt ja sihikindlalt ta tahtis teada, millised investeeringud minul on tehtud, millised pangatooted mul on valitud. mina teiselt poolt üritasin jääda võimalikult varju ja mitte rääkida sellest, sest no andke andeks, igale suvalisele inimesele ma ei hakka ka nüüd rääkima mida ma teen. oleks ta siis veel sellest teemast huvitatud olnud, ei oska valikut teha mitme erineva variandi vahel, aga ta tahtis lihtsalt rääkida ja veel rohkem kuulda.
mingi hetk juba läks asi väga naeruväärseks, kui selgus et kliendil on pensioni teise sambasse kogutud 50.- krooni ja seda kõigest 2 aasta jooksul. ma vaevu suutsin ennast tagasi hoida jälgides millise innuga ta võttis vastu minu käest kõike seda infot mis puudutas tema kulude poolt. see kas ta hoiab kellegi teise juures halduskulude pealt kokku 0.5 senti või mitte - see ei ole suur kaotus.
teisalt ma saan täiesti aru inimese loogikast ja mõtlemisest, kuidas ta tegelikult planeeris oma tulevikku ette rahalise poole pealt. aga antud hetkel tundus see liiga tõsiselt võetav. mõne inimese puhul on see nii läbi nähtav, kas tal on raha mida igakuiselt kõrvale panna või kas ta loeb tõesti igat senti, mida ta poeskäimise puhul kokku saab hoida. need inimesed vist hakkavad poes ka vinguma selle peale kui kilekott on liiga raskest materjalist ja ta ei ole lihtsalt nõus selle eest raha maksma.
inimesi on erinevaid, ühel suuremad kiiksud kui teised. ja kindlasti on mul endalgi midagi sellist, mille üle teised naeravad ja kirjutavad oma blogisse. vahel lihtsalt minu mõistus on liiga taandarenenud et selliste inimestega sammu pidada. ja mina elan ikkagi omas maailmas, omas kuubis õnnelikult edasi huvitamata mida teised kõik räägivad või mõtlevad. aga mina olen õnnelik.